tal ütlemata hea meel, sest ta mõtles: „Kui mul on juba härra Koovigi kõrval oma arvamus, siis pole ma sugugi nii vilets.“ Selle hea meelega ta oma kastile nöörigi ümber sidus ja ta pambuga kokku köitis, et oleks mõnus õlale võtta, üks ees, teine taga. Juba hakkas ta palitut selga ajama, kui direktor toa tühjaks tegi ja Indrekult nelja silma all küsis:
„Kas teil raha on?“
„On,“ vastas Indrek.
„Kui palju teil on?“
„Nelikümmend kolm kopikat,“ ütles Indrek.
„Teie olete tõepoolest arust ära,“ rääkis direktor, aga tegi seda juba nõnda, et võis arvata, nagu heidaks ta nalja. „Teil on ainult nelikümmend kolm kopikat, aga ometi tahate jumala Eestimaal ära tappa. Aga kust siis raha saate, kui enam jumalat ei ole, sest ega te neljakümne kolme kopikaga ela.“
„Mul on tundide eest saada,“ seletas Indrek.
„Kuipalju?“
„Üle rubla.“
„See on ikkagi vähe,“ arvas direktor.
„Ma annan tunda edasi,“ ütles Indrek.
„Mis te saate tunnist?“
„Ühelt viisteist, teiselt kakskümmend.“
Härra Maurus vahtis tükk aega üle prillide Indrekule otsa, kes seisis reisuvalmis tema ees: pikk hall kodukootud palitu seljas, kalossid jalas ja müts käes.
„Teie olete idioot,“ ütles direktor viimaks tõsiselt, aga kuidagi nõnda, et Indrek ei tundnud ennast sugugi riivatuna, vaid ennem meelitatuna. „Nii vähese rahaga tahate teie algada võitlust jumala ja tema poja vastu! Warten Sie ein Bischen, warten Sie,“ ütles ta saksa keeli, kobas kätega taskuis, kus kõlises raha, pöördus siis ümber, nagu oleks tal suur rutt ja läks üles. Sel
569
