Mauruse siia direktoriks seadnud, siis paneb ka vana hall Maurus oma käed liikuma. Sest kes peab siin majas jumalat kaitsma, kui härra Maurus ei kaitse. Teeb seda härra Koovi? Ei, tema ei tee seda mitte. Tema ütleb laisa venelase viisil: „Pole temaga üheskoos teeninud, kus mina teda kaitsen.“ Hakkab härra Ollino jumalat kaitsma? Ei, tema ka mitte, sest tema ütleb: „Minu jumal elab alles, mis mul teistega asja.“ Teeb seda ehk Sikk, sest temal on tugev jõud? Ei tee, tema ei tee. Tema ütleb: „Lurich on minust tugevam, las tema.“ Ja Vainukägu? Tema vastab: „Ehk läheb mõni teine, ma pole veel leeris käind.“ Ja nõnda kõik. Ning kes jääb üle? Härra Maurus ise, sest tema on jumalaga üheskoos teenind, tema on ka leeris käind. Ainult Lurichist ei ole ta mitte üle, aga kui on vaja jumala eest välja astuda, siis läheb ta karuga ja kas või vanakuradi endaga kokku. Niisugune mees on vana Maurus.“
Kui Indrek läks härra Koovi tuppa, et temalt küsida, kas ta ei võiks laenatud raamatud veel mõneks päevaks oma kätte jätta, lausus see temale nagu muu seas:
„Ütlesin teile vist juba varemalt kord, et ärge jännake jumala ega igavese inimesega, sest nõnda unustate igapäevase elu. Te ju teate ja näete, mis siin on: viletsus ja vaesus. Tuleb jumal või igavene inimene seda häda parandama? Ei tule! Meie ise peame endid ja oma kaasinimesi aitama. See on meie püha kohus, kui tahame olla inimesed. Mõistate? Sellepärast peab inimest tema hädas tundma õppima, muidu ei saa teda aidata. Teie ise praegu, mis te hakkate peale? Kevadel oleksite ehk lõpetanud, aga nüüd on kõik kuradile. Kui te siiski tahate õnne katsuda, teen mina, mis ma võin. Kahju, et Molotovi ei ole, tema aitaks teid matemaatikas. Selle viis naine. Naised ja jumalad, need on need tõsised kurjad vaimud mehe kaelas.“
Nõnda lõpetas Koovi. Aga Indrek ei olnud temaga ühel arvamusel, eriti mis puutub naistesse. Sellest oli
