tule. Kunagi ei ole sa äratanud Laatsarust ega Jairuse tütart, kunagi ei ärataks sa ühtegi teist, ka kõige ainumat mitte, kui sind ei tea kuidas usutaks või palutaks. Kunagi ei…“
Ta härdus ise oma sõnust ja nuuksus kummuli laual. Kui nüüd oleks jumal käe tema õlale pannud ja öelnud: „Noormees, ma äratan kõik surnud tähed ellu, ma annan maakerale kõik tema saurused tagasi, ainult et sa mind usuksid,“ siis oleks Indrek talle vististi vastanud: „Armas jumal, mis teen ma sinu tähtede ja saurustega, ma ei armasta neist ju ühtegi.“
Kui Indrek lõpuks magama heitis, siis magas ta nõnda, nagu juba mitte ammugi.
Hommikul tundis ta kehas ja vaimus värskendust. See kuluski talle ära, sest tal seisid rasked katsumised ees.
Oli möödunud ainult paar päeva õpilaste lehe viimase numbri ilmumisest, kui Indrek kutsuti härra Mauruse juurde, kes ootas teda all suures toas ühes härra Ollinoga ja mõne õpilasega, kes lehele kaastööd teinud.
„Mis see on?“ küsis härra Maurus Indrekult, näidates lehele, mis laual.
„See on meie leht,“ vastas Indrek.
„Kelle meie?“ küsis direktor, püüdes olla rahulik ja asjalik.
„Õpilaste,“ ütles Indrek.
„Kes on selle kirjutanud?“ küsis direktor ja näitas Indreku artiklile, millel pealkirjaks: „Jumal ja inimene.“
„Mina,“ vastas Indrek.
„Väga hea,“ ütles direktor. „Aga kui teie olete selle kirjutanud, siis lugege meile siit ette.“ Ta näitas katkendile, mis märgitud punasega.
Indrek lõi silmad kirjutisele ja ta tundis, et ta seda lugeda ei saa, ei või, sest tal hakkas millegi pärast häbi. Kirjutades ei olnud, aga nüüd oli. See oli
