mitte metslane eurooplast, sest muidu peaks ka loomad, näiteks vasikad inimest sööma, mitte vastupidi, ja Indrek tikkus otseteed jumalale endale kallale. Tema oli kõige kangem, aga temal ehk oligi kõige rohkem põhjust kange olla. Oma kesköises südame-härduses pani ta oma kanged sõnad paberile. Ja kui jumal ise oleks kirjutamise silmapilgul tema juurde astunud, käe tema õlale pannud ja öelnud: „Noormees, kas sa ei karda pattu?“ siis oleks ta vististi puhtast südamest võinud vastata: „Ei, armas jumal. Mina ei karda üldse enam midagi, sest mis võiks mulle veel halvemat sündida. Mine Vargamäele, kui tahad, ja räägi seal patust, aga mind jäta rahule; sest mina tean, et taevas on ainult tähed, tähed, tähed. Taevas ei ole üldse taevast olemas, seda peab meeles pidama. Ja kõik, mis olemas, on surelik nagu maa peal, nõnda ka taevas, seda pane tähele, armas jumal.“
Nõnda oleks Indrek öelnud, kui jumal oleks talle südaööl käe õlale pannud. Aga jumal ei teinud seda ja sellepärast polnud Indrekul vaja midagi öelda. Ta kirjutas ainult, võttes kokku kõik oma loetud, kuuldud ja kogemusist tekkinud tarkuse, et hävitada seda, kes peab teadma ja nägema kõik. Kirjutamisega kasvas vaimustus, paisus hoog, nii et ta lõpuks ei kõhelnud suurustamast:
„Mina olen esimene, kes annab sulle Eestimaal surmava hoobi. Mina olen esimene, kes julgeb avalikult karjuda: Sind ei ole, on ainult tähed, tähed, tähed! On ainult lõpmata ruum, kus eksib surnud tähtede valgus. Kui sa oled, siis ärata ellu surnud tähed, anna eksivale valgusele tema ema, tema läte tagasi. Tee närbunud lõhnast värske lill, tee lõhnavast nimest elus inimene. Tee, kui sa oled, kas kuuled! Aga sa ei tee midagi, mitte midagi. Sa ei ole teinud ei seda ega teisi maailmu, sa ei ole ka teinud inimest, vaid arenemine, mis tuleb üle sauruste. Sa lased ainult kustuda tuhanded ja miljonid tähed. Milleks? Sa lased surra ainukese inimese, kes oleks pidanud elama. Miks? On ainult üks vastus: sind ei ole, sind pole olnud ja sa ei
563
