Aga nüüd astus vahele härra Ollino, kes oli tänini rahulikult seisnud ja vaadelnud, käed püksitaskuis, valkjad ja loiud silmad kivinenud.
„Mis on see, mida võib üks, et sina võisid seda teha?“ küsis ta Jürkalt.
„Seda teab mõni teine, mitte teie,“ vastas Jürka Ollinole.
Ollino valged, tänini ükskõiksed silmad sähvatasid ja muutusid siis valjuks ning kalgiks nagu teras.
„Ma palun meid üksi jätta, sest ma tahan Jürkaga nelja silma all rääkida,“ ütles ta käskivalt, ja selle peale lahkusid toast mitte ainult poisid, vaid ka härra Maurus ise, kes ajas need kaugematesse ruumidesse, et poleks võimalik kuulata, mis räägitakse või tehakse all suures toas, sest see pidi jääma ainult Jürka ja Ollino teada. Pärast selgus siiski niipalju, et suurel musta vahariidega üle tõmmatud laual oli üks jalg vigastatud ja kaks nõrgemat puutooli sootuks nässu löödud, nagu oleks sinna peale mõni raske asi langenud. Seda viimast saadi ainult hiljemini teada, kui toolid härra Ollino toast ära koristati. Peale selle oli Ollinol pahema silma ümbert sinine, valge silmamuna aga veidikese punane. Jürkal olid mõlemad silmad sinised ja kogu nägu nagu läbi tambitud, nii et seisis päevade kaupa punane, sinine ja lilla, lisaks veel tursunud. Muidu olid mehed päris rahulikud, kui endised asjaosalised uuesti tagasi kutsuti, et neile läbirääkimiste tulemustest teatada.
„Meie seletasime nelja silma all selle asja ära,“ ütles härra Ollino sama rahulikult, nagu harilikult ikka, ainult paberossi vedas ta energilisemalt. „Lihtne arusaamatus. Nüüd, kus me teineteist õieti mõistame, on Jürka valmis andeks paluma ja, kui härra Maurus lubab, ka edasi teenima. On see nii, Jürka?“
„Jah, härra Ollino,“ vastas see. „Ma paluksin küll, kui härra direktor lubaks, et…“
„Väga hea, väga,“ rääkis härra Maurus ruttu vahele, nagu kardaks ta, et Jürka võiks ehk midagi liiga
525
