härra Maurus Indreku ette seisma, keda süüdistati selles, et ta ei tea, mis majas sünnib või, kuigi teab, siis ei räägi sellest seal, kus vaja.
„Ma ei tea,“ vastas Indrek.
See oleks härra Maurust nagu nõelaga pistnud. Ta hakkas uuesti mööda tuba jooksma ja karjus:
„Ma lähen hulluks, ma lähen oma Jürka ja poiste kätte hulluks! Ma lasen seda pikka aastate kaupa muidu kreeka keelt õppida, ja kui ma nüüd viimaks küsin, kas Jürka on hull või mitte, siis vastab ta: ma ei tea. Saate aru: tema, koer, julgeb härra Maurusele öelda, tema ei tea. Aga mis te siis teate, kui mitte sedagi, kas Jürka on hull või mitte? Aga kas härra Maurus on hull või ei ole? On mul arust puudu?“ jäi ta uuesti Indreku ette seisma.
„Ei ole,“ vastas Indrek nüüd. Aga see vastus nõelas direktorit samuti kui esimenegi, sest jälle hakkas ta nagu arutult jooksma ja karjuma:
„Mitte Jürka, vaid see inemine seal on hull, hoopis hull! Tema ütleb, tema julgeb öelda, et härra Maurusel pole arust puudu. Aga härra Maurusel on arust puudu. Sest kes täie aruga inemine hakkaks jändama selle pikaga või mõne Jürkaga? Kes? Ei keegi! Tähendab, härra Maurusel on arust puudu. Seal on see Jürka: kannab kümme aastat vett, et mõni pikk võiks ladina keelt õppida, aga üheteistkümnemal aastal läheb hulluks. No mis su, vaese, arus on, et sa lähed päise päeva ajal hulluks?“ jäi direktor Jürka ette seisma ja tegi näo, nagu otsiks ta lepitust, sest see oli nähtavasti kõik, mis ta oli võinud jooksmise ja tühise rääkimisega välja mõelda.
„Ma pole hull,“ kinnitas Jürka uuesti ja niisugusel toonil, et temal pole mingit lepitust vaja.
„Aga kuidas võisid sa siis selle härra Mauruse majja tuua?“ küsis direktor.
„Üks võib ühte, teine teist,“ vastas Jürka põrnitsedes.
„Kuulge, kuulge!“ karjus härra Maurus otse meeletult. „Ta ajab mu hulluks!“
