Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus II Tammsaare 1929.djvu/430

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ei märgand teine ka paar tundi varem või hiljem surra, just sel kõige parajamal silmapilgul.“

„Üleüldse on surm üks rumal asi,“ arvas teine.

Aga Indreku meelest oli surm väga imelik asi, kui ta mõtles, kuis ta täna oli tulnud. Tema oli vististi ainuke, kes oli kuulnud surma jalaastumisi juba mõni tund varem, aga ta polnud siis teadnud, et surm astub nõnda. Nimelt ta oli täna Voitinskiga saunas käinud ja seal teda ennast ja tema kehakatteid peo tarvis puhastanud. Ta oli talitanud, nagu juba palju kordi varemalt, aga kunagi polnud Voitinski temaga nõnda rääkinud kui täna.

„Vististi pesete täna mind viimset korda,“ oli Voitinski öelnud, kui ta oma hariliku pudeli õlut oli laval palavas ära joonud.

„Kuis nii?“ oli Indrek arusaamatuses küsinud. „Mõtlete ära sõita?“

Vastuseks oli Voitinski naernud ja öelnud:

„Kuis siis muidu, ikka ära. Või arvate, et olen igavene?“

Alles nüüd oli Indrek taibanud, et Voitinski räägib surmast, ja nüüd ei leidnud ta midagi vastuseks, nagu oleks ta temaga ühes nõus, et aeg oleks tõepoolest lahkuda.

„Saate lahti must vanast raisast,“ oli Voitinski natukese aja pärast jätkanud. „Ja teate mis? Küll olete teie õnnelik inimene, jumala eest õnnelik.“

„Miks nii?“ oli Indrek küsinud ja siis vastuseks saanud:

„Aga kuis siis mitte? Noor inimene, kes minusugust aitab, nagu teie seda teete, peab olema õnnelik, peab saama õnnelikuks, väga õnnelikuks. Teid peavad naised armastama ja miski ei tee meest nii õnnelikuks kui naise armastus. Naise toodud õnnetuseski on rohkem õnne kui kõiges muus. Mina olen poolakas, mina tean seda.“

Nõnda oli Voitinski saunalaval rääkinud, kui ta oli joonud pudeli õlut, ja nüüd oli ta surnud. Pisut nagu kahju hakkas, et polnud enam seda viletsat vanameest,

430