mingit takistust. Otse selle vastu; tema ees avati uksed ja inimesed seisid koridoris kahes reas, kui Slopašev oma sõbraga nende vahelt läbi läks. Kui ta jõudis tagauksest tänavale, kust lühim tee tema korterini, käisid kõik paljaspäi ta järel. Taevas oli selge ja seal säras kuuta tumeduses musttuhat heledat tähte. Nõnda läksidki kõik paljaste peadega säravate tähtede all. Aga Slopašev ei saanud muidu, kui pidi rääkima oma lahkunud sõbraga Puškini suu läbi, öeldes:
„Proštšai, moi tovarištš, moi vernõi sluga, |
Nõnda lõppes see suurelt kavatsetud ja kaua ettevalmistatud pidu, sest polnud enam ühtegi, kes oleks tahtnud ruumi jääda, mida oli just praegu külastanud surm. Pealegi oli ju paljudel tegemist härra Voitinski korjusega. Inimesed tõttasid siia ja sinna ja küpsuspidu oli ununenud, nagu poleks teda üldse olnudki.
Ja imelikuna tundus peokorraldajaile, et nemad olid mõelnud kõigele, mitte aga surmale. Jah, isegi kalamari oli neil rohkem südamel seisnud kui surm. Aga nüüd seisis kalamari enamasti söömata ja kõik askeldasid surma pärast, sest surm tõmbas kõigest kriipsu läbi. Siin oligi see silmapilk, kus Vellemaa südamest kahetses, et ta vähemalt luulekeeleski polnud öelnud tõtt, ja temaga kahetsesid kaasa kõik need, kellel oli tagavaraks hulk tõdesid direktorile ja õpetajaile. Aga polnud parata, surm oli nendest ette jõudnud ja vaevalt leidub neil veel kunagi juht oma tänaseks valmistatud tõdesid avaldada; sest kuigi juhtuks nõnda, et mõni neist oleks tuleval kevadel jällegi siinsamas, siis võib-olla ei taha ta aasta pärast tänavustest tõdedest enam midagi teada. Muidugi, kui pettunud tõeapostlid oleksid paremini järele mõelnud, siis oleksid nad ilma suurema vaevata mõistnud, et pole kuigi suurt kahju tõdedest, mis pole kõlvulikud enam aasta pärast, aga seda mõtet ei mõelnud keegi. Sellepärast võis Vellemaa täie õigusega öelda:
429
