„Linnas peab, muidu ei saa,“ seletas emand Vaarmann osalt nagu tütre vabanduseks, osalt nagu Indrekule näpunäiteks. „Kõik noored, olgu mehed või naised, peavad linnas oma välimuse eest hoolitsema, sest see on haridus.“
Ja ta laskis pilgu riivata Indreku kodukootud riideid, kulunud saapaid ja kraed, mida kantud juba nädal aega. Molli riietus oli selle kõrval otse pidulik ja pühapäevane. Tahes või tahtmata tuli nüüd Indrekule meelde härra Molotov, kes nende klassis oli vahetanud pesu, enne kui läks tütarlastekooli tundi. Nüüd oli tema ise naistega samas hädas nagu see sõimuanumgi. Ka tema pidi vististi hakkama talitama oma õpetaja eeskujul ja muretsema omale paberist pesu, nagu tegid seda paljud teisedki. Eriti suur kunstnik sellel alal oli Vainukägu, sest tema kandis paberist kraesid ühe nädala ostupuhtusega, teise nädala iseoma puhastusega, mida ta oskas imeliselt teha. Tema käest peab õppima, mõtles Indrek. Paberist alustega oli halvem lugu, need olid ainult ühelt poolt riidega üle tõmmatud ja suvel soojaga, kui ihu kippus higistama, läksid nad peagi pehmeks ja pudedaks ning võisid krae kaela ümber jätta, ise aga pisut allapoole nihkuda. Jah, seda võisid nad hirmus kergesti teha. Sellepärast juhtuski sagedasti nõnda, et kui kenad pühapäevased poisid samasuguste neiudega läksid linnast välja jalutama, kus vaba voli jooksmiseks ja hullamiseks, siis poisid kõndisid, nagu oleksid nad küünarpuud alla neelanud, kuna aga neiud nende ümber ketast lõid, jooksid ja kilkasid. Asjasse pühendamatu võis sellest vaatemängust sootuks vale arusaamise omandada. Ta võis arvata, et siin on naine see, kes „mehkeldab“, ning et kenad pühapäevased poisid ei tee midagi muud, kui aga ootavad, millal ja mis nüüd tuleb või lahti läheb. Aga tõepoolest sündis kõik ainult sellepärast nõnda, et poisid kartsid higistada, sest nad kandsid peent paberist pesu. Seda teadsid muidugi ka neiud ja sellepärast tegid nad kõik, mis nende oskuses ja võimuses, et looduseseadused oleksid täidetud.
