Mees oli peenike puusepp, peaaegu saksa tisler ja raha teenis ta küllalt, niipalju kui neil kulus. Tuttavadki olid neil ainult peened inimesed, kõik ametmehed, mitte ainustki musta ega päevatöölist, aina kingsepad, puusepad, sadulsepad, rätsepad, ja üks voorimees, kes ise käis sõidus kahega, poiss ühega. Mõnikord suurtel pühadel käisid nad vanamehega kahekesi isegi saksa jutlusel, sest tema ise oli saksa keelt õppinud koolis, vanamees ametis. Aga siis tuli surm ja nende elu lõigati nagu pussiga pooleks. Kas emand Vaarmann veel kunagi oma elu poolitatud kohast võib jätkata, jumal seda teab. Võib-olla, et laste kaudu, jah, see võib olla, et laste kaudu saab ta veel kord oma elu jätkata. See aga, mis ta praegu elab, pole tema elu, tema pole selleks loodud ega ka kasvatatud.
Indreku esimesele külaskäigule järgnesid varsti teised. Kuigi tal polnud põhjust selle tutvusega uhkustada, ometi oli tal hea meel, et oli väljaspool koolimaja ükski paik, kuhu võis mõnikord jalad sisse pista. Suuremal hulgal õpilastest polnud sedagi.
Imelikult mõjus see tutvus. Tänini oli Indrek ennast tundnud kivitänavail võhivõõrana, ainult linnast väljas, põldude vahel või metsas leidus nagu midagi kodust. Aga nüüd muutusid omasemaks ka valgustatud uulitsad ja nende serva ritta laotud majad, eriti siis, kui ta hiilis õhtul salaja hooviväravast välja, et kohata ümmarikku Mollit. Jah, nüüd sai kogu linn palju omasemaks ja kodusemaks. Nüüd seltsisid tänavatega, nende nurkadega, laternaga kuskil maja ees, mingisuguse linnataguse jalgrajaga, puiesteega, ühe või teise vaatega linnale, mida nad üheskoos nautinud, raekoja kellalöökidega, valgustatud poeakendega ja palju muuga muljed ja mälestused, ühed jäädavamad, teised möödaminevamad. Lisaks tuli veel midagi, mis süvendas Indreku vahekorda linnaga ja tema kivitänavatega. Algas sellest, et kui Indrek mõnikord Vaarmannide juurde ilmus ühisele jalutuskäigule minemiseks, siis Molli ennast parajasti mukkis ja klanis, nagu ta ise ütles.
365
