mastus, muu tuleb muidugi. Eks näe, kuis ta siis kõnnib, kui ta ükskord koju tuleb. On ta väga haige?“
„Ma ei tea,“ vastas Indrek ja ta tundis, kui imelik see on, et ta nõnda pidi vastama. Natukese aja pärast lisas ta juurde: „Vihm hakkab juba üle minema.“
„Jah, müristamine läheb juba kaugemale,“ vastas neiu ja rääkis siis edasi, vahtides oma ümmarikkude silmadega pimedikus Indrekule otsa: „Küll ta Saksamaal terveks saab. Meie saksad saavad Saksamaal ikka terveks. Uskuge või ärge uskuge, aga kui preili Maurus ära sureks, siis nutaks minagi hea peatäie. Mulle ta nii väga meeldis. Kui mu meel oli vahel kurb ja ma nägin preili Maurust teiselt poolt mööda minevat, mõtlesin ma: mis ikka nii väga kurvastada! näe, preili Maurus läheb alles rõõmsalt mööda. Ja nõnda saingi ma rõõmsaks. Ja nüüd mõtlen ma mõnikord: kas Saksamaal peaks ka keldrikorterid olema, nii et preili Maurus võiks ka seal mõnest aknast mööda minna. Mis te arvate, kas on Saksamaal? Ema ütleb, et seal sihukesi ei tehta.“
„Ehk tehakse,“ arvas Indrek.
„Mina ka arvan, et tehakse,“ ütles neiu, „ja mul on sellest nii hea meel, et Saksamaal on ka keldrikorterid. Mõni inimene kohe on niisuke, et sa tahad, et ta elaks ja oleks. Preili Maurus on üks niisuke. Kas teie ka vahel mõtlete tema peale?“
„Mina?“ küsis Indrek peaaegu kohkudes.
„Teie ja teised, kes te seal olete,“ vastas neiu.
Indrek tõmbas kergemalt hinge, aga imestama pidi ta tõesti selle üle, kui vähe oli ta kuulnud möödunud aja jooksul Ramilda nime. Oli sündinud nagu ikka: mis silmast, see südamest.
„Palju on ju uusi, kes teda ei tunnegi,“ ütles Indrek.
„Aga need, kes teda tunnevad — teie, Tigapuu, härra Ollino ja teised?“
„Neid kõiki teate teie?“ imestas Indrek, ilma et oleks vastanud küsimusele.
„Aga muidugi,“ vastas neiu. „Tigapuul on alati
361
