ei lähe enam kunagi mööda,“ arvas ka Indrek ja märkas äkki, et lapse pea oli raskelt tema rinnale vajunud. „Magab,“ sosistas ta õele, kes hoidis lapse jalgu.
„Süles hea soe,“ arvas neiu ja lisas sellele juurde, mis pani Indreku peaaegu võpatama: „Preili Maurus ei läind kunagi meie akna eest mööda, vaid ikka teiselt poolt, nii et paistis üleni. Ma nii ootasin, et ta läheks meie poolt küljest, tahtsin nii väga tema kingi ja sukki lähedalt näha, aga kunagi ei läind ta. Kui ta tuleb Saksamaalt tagasi, ehk läheb ta siis.“
„Teie siis tundsite teda?“ küsis Indrek ja äkki tundus tal kuidagi imelikuna, et ta istub praegu siin, hoiab seda võõrast last süles ja kuulab selle ümmariku neiu lobisemist. Tal tuli nüüd meelde, et ka Ramilda oli rääkinud millestki ümmarikust, aga millest just, seda ta enam ei mäletanud.
„Meie tunneme teda juba ammugi,“ ütles neiu. „Ta oli nii kena. Eks olnud? Kõik armastasid teda. Poisid olid nagu hullud tema järel.“
„Kust teie seda teate?“ imestas Indrek, nagu oleks ta nõus, et ka tema oli nagu hull preili Mauruse järel. Ja niipea kui ta seda oli öelnud, lausus ta endamisi: „Õige! Ümmarik igavene, ümmarik igavene elu, ümmarik elu. Aga kuidas võis elu olla ümmarik, kui preili Maurus on Saksamaal ja tema istub nõnda siin? Elu peab olema vististi nurgeline.“
„Meie teame kõik,“ rääkis neiu edasi. „Jürka kaudu, tema jutustab. Mitte meile, vaid kellegile teisele ja meie kuuleme sellelt, nii et saame teada. Aga juba siis, kui me polnud midagi kuulnud, ütles ema alati: Küll seda preili Maurust vist armastakse. Kust sina seda tead? küsin mina. Vaata, kuis ta kõnnib, kuis ta astub, ütleb ema. Keha nagu vedrude peal ja pea nii püsti. Ei see muidu nii ole, kui ainult, et teda armastakse. Teate, mis mina siis tegin. Mina katsusin ka nõnda kõndida nagu preili Maurus, et kõik näeksid ja usuksid, et ka mind armastakse, aga ma ei saand nõnda, tänapäevani ei saa. Ema ütles mulle siis: ära parem katsugi, sest ei tule midagi välja. Las tuleb enne ar-
