lage, suu lahti. Siis vaatas ta uuesti tüdrukule otsa, kelle pea seisis endises asendis. Õige! See on tema, see esimene naine, kes talle linnas vastu naeratas, seal võõrastemaja uksel ja ka väikeses toas, mille aken vaatas hoovile, kus seisid talupoegade hobused ja krõmpsutasid heinu. Aga Indrek ei sõitnud talupoegadega sinna, vaid voorimehega, kes ütles: „Sitt kool see Mauruse oma, ei ole tal ilusaid rõivid ega kedagi.“ Jah, ja siis oli selle naise naeratus teda nagu lohutanud ja julgustanud korraga, ta oli nagu ainuke kodune varandus võõras ümbruses.
Ja ilma et Indrek endale oleks aru andnud, mis ta teeb või milleks ta seda teeb, tõusis ta asemelt ja hakkas saapaid jalga tõmbama. „Hea, et esiti sokid jalga jätsin — pole nendega jändamist,“ mõtles ta ise. Samuti sõnalausumata ajas ta ka riided selga ja tahtis uksest välja minna.
„Uksed ja väravad on lukus ja hoovis on koerad,“ ütles tüdruk, kes istus nüüd aseme äärel ja püüdis Indreku kätt, aga ei saanud ega saanud teda tabada.
Indrek vaatas nõutult ringi.
„Läbi akna võiks,“ lausus tüdruk, „aga ärge minge.“
Indrek astus akna alla ja vaatas välja. Pisut kõrge hüppamiseks kividele, mõtles ta ja lisas endamisi juurde: „See on see pagana keldrikord, see teeb kõrgeks.“ Ta avas akna.
Aga juba seisis tüdruk ta kõrval ja tõstis käed kuidagi imelikult kurgu alla, nagu teevad seda väikesed lapsed mõnikord, kui nad väga härdalt paluvad. Indrek oli tähele pannud, et nad nõnda teevad, ja nüüd tegi see tüdruk samuti, nagu oleks ta äkki väikeseks lapseks muutunud. „Esiti pidi ta minu kurgu all samuti olema,“ mõtles Indrek, kui ta ronis juba aknalauale.
„Ma palun,“ lausus tüdruk vaikselt ja alistunult, „ärge minge!“
Aga järgmisel silmapilgul pidi Indrek juba kividel olema, sest ta tundis päkkades teravat valu. See ta
