millele see ei tea miks vastu punnis. Nõnda jäi pugeja kõverasse Indreku kurgu alla natukeseks ajaks vaikselt lebama. Indrek tundis tema hingust, tundis tema ihusoojust, tema juukseid ja nende lõhna, arvas kuulvat isegi tema südamelööke. Tema selja taga põrandal magas keegi suure norinaga. See pidi küll sõber Metslang olema, tingimata tema, kuigi Indrek ei julgenud end põrmugi liigutada ega vaadata, sest ta nagu kartis, et see, kes tema kurgu all, siis kohe teeb midagi, mis Indrekule ei meeldi. Mida ta just teeb, seda oli võimata teada, aga üks oli kindel, ta teeb tingimata midagi, millel on paratamatud ja saatuslikud tagajärjed. niipea kui Indrek ennast pisutki liigutab.
Aga kui ta nõnda lamas, tuli tal äkki meelde, et silmad võib ta ometi avada, ilma et see teine seda märkaks, sest tema pea on ju Indreku kurgu all, nägu vastu rinda, sest muidu ei tunneks ta tema hingust nii selgesti. Ta pilutas oma silmalaud ja nägi oma imestuseks, et tuba on juba suur hulk valgemaks läinud, kui ta oli sel silmapilgul, kus ta nii hoolega kuulas sõbra Metslangi rasket hingamist. Tähendab, tema pidi vahepeal tingimata väikese uinaku tegema. Tal tuli äkki meelde selle naerukihin, kes tal praegu kurgu all, ümmarikud pehmed põlved kõvasti vastu tema reisi. Ta ajas silmad päris lahti ja katsus vaadelda, aga pilk püüdis ainult peene piha ja ümmarikud puusad. Jalgu ei olnud näha, need kadusid kõverassetõmbunult undruku alla. Pea ei paistnud sugugi silma, sest Indreku oma lõug varjas selle. Aga nagu oleks see teine aimanud, et Indrekul silmad lahti, viskas ta äkki pea tagasi ja naeratas talle vastu. Jahmatunult vahtis Indrek seda naeratavat suud ja sosistas viimaks:
„See olete teie!“
Tüdruk vahtis talle nagu küsides vastu, aga siis tardus alguses nii sulav naer tema huulile, ta nokutas vaevaltmärgatavalt pead ja ütles siis:
„See olen mina!“
Nüüd heitis Indrek silmad oma selja taha ja nägi, et Metslang norskab tõepoolest üksinda, nägu vastu
347
