kast pole midagi ja ka minestumisest pole midagi, ainult puutuda ei tohi. Aga Hall Orikas pistis käed külge, kui linalakk tuikuma lõi, sellepärast. Naistele ei tohi kunagi käsi külge panna, muidu oled sees. Ja mis minusse puutub, siis usun ma, et linalakk ainult mängis minestust…“
„Arvad sa tõesti?!“ hüüdis kogu klass suurimas üllatuses.
„Aga mis teie siis mõtlete? Minestus oli söödaks, muud ei midagi.“
„Nii et, kui Hall poleks käsi külge pistnud, siis oleks ta pisut tuikunud ja lõpuks jalule jäänud?“ küsis Indrek huvitatult.
„Ilmtingimata jalule!“ kinnitas elutark Metslang.
„Aga siis oli Hall ju tola!“ hüüti mitmest suust.
„Ilmtingimata!“ kinnitas Metslang jällegi. „Saamatu mehike, kes otsib sõimust kuraasi. Mehi võib ta sellega petta, naisi mitte. Iga esimene plika näeb ta läbi. Ja pange tähele, ega see sellega jää, Hall peab linalakale veelgi käed külge panema. Naised ei lepi kunagi ühe korraga.“
Metslangi suur elutarkus hakkas kuidagi imelikult Indreku meeltesse ja sest ajast saadik sigis nende vahele midagi sõprusetaolist. Ligi kaks aastat olid nad istunud nelja seina vahel lähestikku, üks ühes, teine teises ruumi otsas, ja kunagi polnud nad tundnud tarvidust lähenemiseks. Isegi siis, kui Metslang tuli, taskus soojad saiad või mingisugused magusad küpsised, neid sõi ja ka teistele andis või nagu koertele üle laudade kätte pildus, ei läinud Indrek kunagi teistega rüselema ega Metslangilt midagi küsima. Aga nüüd tundsid nad äkki, nagu oleksid ainult nemad kahekesi klassis, kes Molotovist ja tema linalakast midagi aru saavad. Et nad aga vastupidistest otstest lähenesid sellele müsteeriumile, seda õppisid nad alles hiljemini tundma. Nüüd jätkus nende lähenemiseks sellestki, et Metslang leidis kõrvad, mis kuulasid tema praktilist elutarkust suure huviga, eriti naiste suhtes, kuna Indrek kudus tema elutarkusest armuluule muinasjutulist kude.
343
