kaelast, et puhtad ja uued siinsamas asemele panna. Ise kirus ta nõnda:
„Narride kari, need naised! Naine pole mees, pole sõber, pole seltsimees. Seltsimees lepib kõigega, karga või püksata, aga naine ei lepi; püksid olgu jalas, krae kaelas. Veel eile ütles mulle direktriss: „Härra Molotov, teie olete ilus mees, miks te oma välimuse eest sugugi ei hoolitse?“ Mõistate: mees ja ilus. Ütlesin talle: „Mul peeglit ei ole, ilu pole tõde ja tõde ei näe peeglist.“ Aga mis te arvate, sai see kalkun midagi aru? Nagu isahani kaagutas teine edasi: „Olete tõepoolest ilus mees, härra Molotov.“ Just nagu tahaks mulle kosja tulla. Aga omal valehambad suus, valejuuksed peas. Nüüd ma siis hoolitsen oma välimuse eest. Näete! Nagu sunnitööline, kel kael kammitsas!“
Oma vana rämpsu mässis ta paberisse ja viskas nurka maha.
„See pistke ahju,“ ütles ta. „Paber on puhas, see käsi ei määri.“
Niisugune toimetus kordus peale seda sagedasti, ainult naistesõimamine jäi nagu vähemaks, muutus ainult nagu moetäitmiseks. Härra Molotov oleks ehk klassis ka habet ajanud, aga polnud võimalik, sest ei temal omal ega ka õpilastel leidunud kellelgi habemenuga. Nii et ta seda pidi mujal tegema ja kord-korralt ikka sagedamini.
„See tuleb sellest, et ta ütles: linalakk,“ arvas Tigapuu asja kohta.
„Mitte, vaid et tüdruk ära minestus,“ ütles Indrek.
„Lollid!“ hüüdis Metslang, rässaka kehaga, omapärase vanamehe näoga ja valgete kulmudega, väikeste eredate, hallide silmadega ja suure suuga ning tugevate lõuapäradega, pisut puseriti hammastega paarikümneline poiss, kes täitis klassi alati saiataigna ja värske saia lõhnaga, sest öösiti seisis ta saiaküna ääres, käised üles kääritud, ja päeval istus ta siin õpilasena. Ainult pühade eel puudus ta harilikult, muidu mitte. „Teie ei tea naistest midagi,“ rääkis ta elutargalt. „Linala-
