Tiit nüüd, ilma et oleks midagi rohkem juurde lisanud. Aga Indrek mõistis nõndagi, mis see tähendas.
*
Päike oli juba üsna madalale vajunud, kui Indrek hakkas kodu poole minema. Päevane tuul oli vaikinud, nagu oleks ta kaasa läinud itta taganenud paksude pilverüngastega. Jõe voogudel läigatas varjunditesse valguv roheline luht ja tume kõrkjastik raputas oma pruuni pead. Häälitsesid vees peegelduvad pääsukesed ja sulpsatasid kalad, muidu oleks võinud arvata, et on saabunud kõigile juba öine uinak. Jõevee läikival lindil, rohelistel kallastel ja kaugemale taganenud kasestikul hõljus nagu mahajäetuse nukrust, kui Indrek peatus silmapilguks sillal.
Kodu ema laotas parajasti aiale pesutükke. Indrekut nähes ta ütles:
„Tuli veel õigel ajal meele, otsisin pambust su särgid, püksid välja. Juba viledaks läind teised. Ehmatasin päris ära kohe. Ikka tegin alles sulle uued ja puhtlinased, juba läbi! See on vist see linna pesu, ei muud midagi. Kes see peseb sul?“
„Käib pesunaine, võtab mustad ja toob puhtad tagasi,“ vastas Indrek.
„Tema süü see siis ongi,“ arvas ema, „minu oma käes peavad särgid ikka mitu-setu aastat vastu. Sa pead talle ütlema, et puhtlinased, need lähvad muidugi, pole vaja neid nõnda hirmus palju rööpida. Aga ära sa sellepärast musta särgiga hakka käima; muidu siginevad loomad, kus sa sellega! Ma katsun sulle sügiseks mõne uue särgi juure teha, mul on peenikest linast riiet järele. Need siin jätan ma ööseks kaste alla, see on neile hea, ega linnas seda ole. Homme jõuan enne kinni lappida, kui minema hakkad.”
Aga ema juttu oli kuulnud Liine ja tema astus kohe juurde ning ütles:
„Sa tahad siis sellest peenest linasest, mis sul kirstus, Indrekule särgid teha. Aga sa lubasid ju selle minule.“
„Sulle kujume uue, mis muud,“ arvas ema.
295
