tuhat korda oma silmi. Ja mina arvan veel pealegi, et kui õpetajad mõne pärast nii väga silmi pühivad. siis see põlegi õige eesti rahvamees. Muidugi, Kölerist seda arvata ei või, sest tema oli Jakobsoni sõber ja…“
„Direktor ütles, et see oli meie viimane suureestlane ja nüüd on temagi surnud,“ pistis Indrek vahele.
„Jah, suurte aeg on möödas.“ arvas ka Tiit. „Aga tead, ristipoeg, mis mina sulle ütlen: sest pole ühti, et suurte aeg möödas, sest suurte rahvameestega on sama lugu, nagu taludes täkkudegagi. Kodus tööl on kõigil kronud, ei jäksa teised õieti looka ega rangegi kanda, aga pühapäeval on terve kiriku ümbrus karjuvaid täkkusid täis, nii et kiriku sees ei kuule orilaidki. Viimasel ajal panen tähele, et kanged täkud hakkavad vähemaks jääma, selle eest aga lähvad tööruikad aina tuiakamaks. Ja kuis sa arvad, mis on parem, kas et inimesel on pühapäeval kiriku juures röökiv täkk või et tal on kodus kaks, kolm tublit töölooma, kes jäksavad ka kirikuvankrit vedada? Mina arvan, et täkkudeta on parem. Muidugi, mõni hea täkk on tarvilik ja ilus asi, sest ta näitab terve kihelkonna rahvale, misuke üks täkkus loom õieti peab olema, sest nõnda saab pime ja rumal rahvas selle õige täku mõtte või aate, nagu „Postimees“ ütleb. Samuti ka mõni suur rahvamees: temalt saab pime ja rumal rahvas õige mõtte ühest tõsisest isamaa pojast. Rahvas saab aated, sest aade on see, mis rahvast edasi viib. Nõnda on lugu tõsise rahvamehe aatega, kui see rahvamees on suur nagu Jakobson…“
Kaua arutasid Vargamäe Indrek ja tema ristiisa Hundipalu Tiit kasepakul istudes isamaa „poolidiiga asju“. Peaaegu muud midagi ei saanudki nad rääkida, sest Indrek pidi hakkama koju minema. Alles siis, kui ta asutas juba jumalaga jätma, küsis ristiisa:
„Noh, kas mõtled sügisel linna tagasi minna?“
„No ikka,“ vastas Indrek.
„Kui aga raha ette lööb,“ arvas Tiit.
„Küllap ehk kuidagi lööb.“ lausus Indrek.
„Eks sügisel näe, enne kui sõitma hakkad,“ ütles
