gema hakata?“ küsis Indrek vennalt, kes oli talve jooksul nagu täieks meheks sirgunud.
„Seda ma praegu ei tea,“ vastas Ants, „aga küllap leidub ilmas ka seda, mis mina tegema hakkan. Ma lähen ükskõik kuhu ja teen ükskõik mis.“
„Lähed ennem teisele sulaseks, kui oled Vargamäel peremeheks?“ küsis Indrek kimbutavalt.
„Miks siis just teise sulaseks?“ küsis Ants põrnitsevalt vastu. „Oled sina kellegi juures sulaseks?“
„Miks sa siis nüüd Indrekule nõnda vastad,“ püüdis ema poissi taltsutada.
„Muidugi olen ma sulaseks, mis sa siis arvad,“ vastas Indrek vennale.
„Jääh!“ osatas Ants uskumatult. „Nüüdu mul sulane! Tunnen su sulasepõlve! Saksa mängid sa. Aga muidugi: minust saksa ei saa ja sellepärast pean mina sinu ja ema arvates Vargamäele jääma. Mina olen ju selleks paras.“
„Kuule, Ants, kust sa seda võtad?“ küsis Indrek nukralt ja üllatatult, sest talle paistis, nagu tekiks ka venna suu ümber midagi selletaolist, nagu ta oli esiti märganud emal. „Mina ei mõtle seda sugugi nõnda, nagu sina arvad. Kui ma ütlen, et olen sulaseks, siis olen seda tõepoolest. Olen isegi sulase sulane. Või tead sa, mis on minu kooliskäimine, ilma rahata kooliskäimine? Mina ja nii mõnigi minu kaaslane teeme asju, mida sina pead endale alandavaks, sest sa ütled: see on naiste töö. Aga mina teen seda tööd, et pisutki võida õppida.“
Aga see, mis Ants nüüd ütles, oli Indreku meelest nii rabav, nii hirmus, et ta ei saanud enam ainustki sõna suust ja et ta kahetses iga oma räägitud sõna. Sest Ants ütles:
„Ma lähen või sibiks, laske mind ainult midagi õppida.“
Ise pööras ta silmad kõrvale, seisis oma jändriku kehaga külgepidi venna poole, nagu põrnitseks ta rünnakuks hoogu võttes. Aga ei sündinud midagi muud,
279
