„Ikka koolis, kus siis mujal. Kool ja kroonu, need teevad silmad lahti. Kas Andres nägi isa vanadust või tema rasket orjust, kui oli kodus? Ei näind. Aga nüüd näeb. Nüüd näeb seda tuhande versta tagant ja kirjutab. Kui isa seda luges, pühkis ta mitu-setu korda silmi. Ajas küll prillide süüks, ütles, et liig kanged teised; aga ei see olnd prillide kangus, vaid noore Andrese kiri. Sest mõni päev pärast kirjalugemist ütles isa: „Andresest saab ehk veel asja, kroonu teeb ehk teisest seal veel mehe.“ Nii et isa, nagu näha, loodab, et küll tuleb Vargamäele tagasi, las ta saab aga kroonust lahti. Ega ta sinule pole kirjutand?“
„Ei,“ vastas Indrek.
„Vana sauna Madiski arvab, et las sikutab mõni aasta kroonu rinnust, küllap siis tuleb hea meelega Vargamäe setukatele looka peale panema. Kui ta ometi tuleks!“
„Küll ta tuleb,“ lausus Indrek lohutuseks.
„Ei ta tule,“ ütles Ants, kes kuulnud Indreku ja ema viimaseid sõnu. „Ei mina usu, et tuleb.“
„Mine nüüd sina oma usuga,“ vastas talle ema. „Muud polegi kui aga: ei ta tule, ei ta tule. Nõnda muidugi ei tule, kui kõik ajavad üksisõnu: ei ta tule, ei ta tule.“
Ja Indreku poole pöördudes kaebas ema:
„Ants on nagu arust ära, aina kinnitab, et Andres ei tule. Just kui oleks teisel kahju või kade meel, et Andres võiks ehk tulla.“
„Ema, jäta ükskord oma kahju ja kade meel,“ vastas Ants. „Minul pole Andrese tagasitulekust sooja ega külma, sest kui mina kord kroonu lähen, siis ei tule ma enam kunagi Vargamäele tagasi, see on kindel. Ma ei tuleks isegi siis mitte, kui isa Vargamäge minule pakuks.“
„Kuula nüüd,“ ütles ema, kuna omal huuled värisema ja vesi silma tikkus. „Nõnda räägib ta alati, kui Andresest jutt tuleb. Isegi isale ütles ta kord seda, nii et pidi virutada saama.“
„Kuhu sa tahad siis minna või mis sa mõtled te-
