legi üle järele või nagu oleks tal midagi uut meelde tulnud. Siis naeratas ta ja ütles nagu häbenedes:
„Tahate, ma ütlen teile ühe saladuse, ühe suure, suure saladuse?“
„Ärge parem öelge, preili,“ palus Indrek. „Saladused ajavad mulle ikka hirmu peale, sest ma kardan, et lobisen nad kogemata välja.“
„Peate õppima saladusi hoidma,“ ütles Ramilda elutargalt. „Saladused on suur varandus, aga kuis te siis ilma varanduseta tahate elada! Ega te ometi igavesti taha siin leiba lõigata ja taldrikutega kolistada. Nii siis, kuulake: tädi ja isa tahavad mind Saksamaale saata, aga mina ei taha minna. Ja teate miks? Arvake.“
Millegi pärast hakkas Indrekul süda äkki värisema ja südamevärin laienes kõigisse ihuliikmeisse.
„Noh, kas teie ei tea arvata?“
„Ei tea,“ sai Indrek vaevalt vastatud, sest südamest levinud värin halvas keelepaelad.
„Teie suur, suur loll,“ ütles Ramilda äkki hellatavalt, nagu oleks ka temal osa Indreku südamevärinast. „Teie Tallisman! Me just praegu rääkisime ju. Millest me rääkisime?“
„Suurest saladusest,“ vastas Indrek sootuks vaikselt.
„Ja see suur saladus oli Goethe,“ ütles Ramilda naerdes. „Asi on nimelt ümberpöördud, mitte nii, nagu ma rääkisin: mina ei taha Saksamaale enam sõita, sest Goethe on juba surnud. Ükski peale teie ei tea, et see on sellepärast. Isale ja tädile ei tohi ma sellest piuksatadagi, sest siis usuvad nad veel kindlamini, et ma olen Saksamaa tarvis küps. Nemad arvavad ikka, et kui keegi teisiti mõtleb ja tunneb kui nemad, siis pole muud kui saada Saksamaale sanatooriumi või tervisveele. Ja arst, see vana Brummfeldt, arvab niisama. Nohiseb, kirjutab suplemaati sisse võtta ja peale määrida ning soovitab kuhugi sõita. Suplemaat ja sõit, need on ainukesed õiged rohud ilmas. Aga mina tean, et on olemas veel kolmas rohi, aga seda pole tänapäev
249
