pea kui mul see mõte meele tuli, oli nutt nagu peoga võetud. Papa ja pastor oma ümmariku igavesega nutsid, aga mina ei saanud. Näete nüüd, kui rumalaid asju võib kirikuski mõelda ja, mis peaasi, ma ei saa sinna midagi parata, et ma nõnda mõtlen. Aga mida teie seal mõtlesite, kui kõik põlvitasid? Kas te üldse midagi mõtlesite?“
„Mina mõtlesin, et ilmas on paremad või suuremad ajad möödas,“ ütles Indrek.
„Seda pole mina veel kunagi mõelnud, mitte kunagi,“ kinnitas Ramilda. „Aga miks nii?“ küsis ta imestunult.
„Kõik ilus ja suur on enne olnud ja nüüd on ta surnud. Goethe on surnud, Schiller on surnud, Puškin ja Köler, kõik…“
„Aga see on ju hea, et Goethe on surnud,“ ütles Ramilda.
„Miks?“ küsis Indrek omakorda imestades.
„Tema oli ju enne surma väga vana,“ vastas Ramilda, „ja kui ta tänini oleks elanud, siis oleks ta veel vanem olnud. Donžuanid ei pea kunagi vanaks elama, sest vana donžuan on naeruväärne. Ja Goethe oli suur donžuan. Teate, et ta oli juba ise üle seitsmekümne, kui läks kaheksateistkümne-aastasele kosja? Mõistate? Seitsekümmend ja kaheksateist! Kui ta veel praegu elaks, siis poleks ma öö- ega päevarahu saanud, sest ma oleks alati kartnud, et ta võib mulle kosja tulla, kui ta juhtub mind nägema. Ja ütelge nüüd ise, mis ma oleks pidand tegema, kui nii hirmus vana Goethe oleks mulle kosja tulnud? Ja ärge arvake, et ma muidu tühja räägin. Arstid annavad tädile nõu mind Saksamaale sanatooriumi või tervisveele saata, see olla mulle väga tarvilik. Goethe armastas ka tervisvetel käia ja nõnda oleksimegi võinud kokku saada. Ja kus ma oleks teadnud ennast tema eest hoida. Võimata on ennast tervisvetel Goethe eest hoida, liiatigi minusugusel noorel tütarlapsel.“
Ramilda vaikis silmapilguks, nagu mõtleks ta mil-
