sulgema, et viimaks ometi tõtt teada saada, mida ta üle kõige armastas.
„Need on õnnekõrvad, härra direktor,“ seletas Indrek eestoas tasakesi, et teised läbi ukse ei kuuleks. „Enne kui kodunt tulema hakkasin, tegin kahel tassil kõrvad küljest ära ja ema ütles mulle siis, et need on õnnekõrvad, mässis nad paberisse ja pani nad mul kasti põhja kaasa. Ema pärast ei tahtnudki ma teiste ees öelda, härra direktor.“
„Aga kui te valetate, siis saab härra Maurus vale varsti kätte, sest tema kirjutab emale, küsib järele,“ ütles direktor ähvardavalt, mis Indrekut põrmugi ei hirmutanud, sest ta tundis, et härra Maurus usub teda juba praegu.
„Milleks ma oma ema peale peaksin valetama,“ kaitses end Indrek.
„Noh, hea siis küll, kui need on teie ema õnnekõrvad,“ ütles direktor nüüd, „aga vaadake, et nad teile õnnetust ei too.“ Viimased sõnad kõlasid juba naljana. Ja härra Maurus pöördus ümber ning läks jällegi tuppa, kus ütles Ollinole:
„Andke Paasile ta asjad tagasi.“
Ollino vaatles parajasti tassikõrvu, nagu oleks neis midagi erilist või nagu oleks ka temal aimu nende tõsisest tähendusest. Ja kui Indrek hakkas neid uuesti paberisse mässima, lausus Ollino:
„Mõni talisman või?“
Sõna talisman meeldis poistele nõnda, et sellest silmapilgust peale kustus hoopis juba varemalt ununema löönud „Suur Loll“ ja Indrekut hakati hüüdma Talismaniks, ainult mitte ühe, vaid kahe l’ega.
„Noh, härra Tallisman,“ küsiti temalt, „mis teevad teie tassikõrvad? On neil ehk peenikest peret juure tulnd?“
Nõnda sai Indrek oma tassikõrvadega igamehe suhu. Mitte ainult Lible, see Piilu, nagu teised teda nimetasid, vaid ka teised, kes temast veel väiksemad, karjusid peene häälega: „Kuule, Tallisman, tule appi! Tallisman, ta kisub mul kõrvad peast ära!“
233
