kasti kallale kõige enne, siis ei kahelnud Indrek oma oletuse tõepärasuses enam.
Muidugi, kes otsib, see leiab, ja mida otsid, seda leiad harilikult ikka. Nõnda leidis Ollino ka tassikõrvad, ja kui ta oli nad paberist lahti mässinud, ulatas ta nad härra Mauruse kätte, kes küsis:
„Mis need on?“
„Nähtavasti tassikõrvad,“ arvas Ollino ja vaatas muiates Indrekule otsa.
Ja et mõni aeg tagasi söögitoas oli tassikõrvadest niipalju juttu ja nalja olnud, siis muigasid ka poisid. Ainult Laane jäi tõsiseks, nagu ei puutuks asi temasse põrmugi.
„Mis need on?“ pöördus direktor Indreku poole.
„Härra Ollino ütles juba,“ vastas Indrek.
„Kust või milleks need on?“ päris direktor edasi, ja muie poiste nägudel aina laienes, eriti sellepärast, et Indrek ei andnud vastust. Vutt oli juba sedavõrt heas meeleolus, et püüdis oma kõrval seisva Siku väikest sõrme.
„Ah teie oletegi see tassikõrvade murdja!“ karjus direktor. „Teie pikk niisuke! Teie, kes te mul vanahärra Schulzi minema kihutasite! Teie…“
„Need ei ole teie tasside kõrvad,“ ütles Indrek nüüd.
„Kuidas? Mitte minu? Aga kelle siis? Kust te nad võtsite?“ küsis direktor.
„Seda ma ütlen ainult härra direktorile üksi,“ vastas Indrek.
„Härra Maurusel pole saladusi,“ ütles direktor. „Minu maja on kui klaaskuppel, igaüks võib sisse vaadata, kes aga tahab, sest siin valitsevad tõde ja õigus. Ütelge siinsammas või meie kõik peame arvama, et see pikk inemine valetab siin.“
„Ennem olen ma valelik, kui seda teiste ees ütlen,“ vastas Indrek ja ei öelnud ega öelnudki, mis või kust need tassikõrvad on. Ei aidanud midagi, härra Maurus pidi lõpuks ühes Indrekuga eestuppa minema ja ukse
