Pistab karjuma, lõugama! Ja kui härra Maurus käsib teda vaikida, sest see siin on ju tema maja, lõugab venelane veel hullemini ja hakkab vanduma, sõimama, ähvardama, sajatama. Siis katkeb härra Ollino kannatus, ta võtab eidel käe alt kinni ja küüdib ta üle ukse tänavale. Aga nüüd läheb päris põrgu lahti: venelane jääb keset tänavat meie maja ette seisma, kõht õieli, jalad laiali, käed puusas ja karjub täiest kõrist. Ollino naerab, aga härra Maurusel hakkab hirm, sest karjub ju venelane, mitte eestlane ega sakslane, ja enne kui keegi saaks takistada, läheb ja avab ta välisukse, kutsub kalanaise uuesti sisse ja maksab ta kinni — viimase kopikani, olgu surnud või elava kala eest. Nõnda läks viimane raha vene kalanaise tasku. Ei jätkunudki õieti, sest härra Ollino laenas pisut juurde, et aga saaks karjuvast kalanaisest lahti. See oligi see peaasi, mida ma ei osanud ette aimata, sest kui ma seda oleksin osanud, siis poleks ma teid täna tõesti mitte kutsunud.“
„Tähendab, venelase pärast pühi suu puhtaks,“ lausus isand Mäeberg paljutähendavalt. „Aga millal ma siis nüüd tulen?“
„Ei julge enam midagi lubada, jään jälle valelikuks,“ vastas Indrek. „Kui te teaksite, kui raske on minu seisukorras olla!“
„Mõistan, mõistan, noormees,“ ütles isand Mäeberg kepile toetudes ja püsti tõustes. „Aga ühest on mul ometi hea meel: ma sain täna targemaks, kuni surmatunnini saab inimene ikka targemaks. Venelasest peab eeskuju võtma, kui tahad oma raha kätte saada. Pista karjuma, hakka keset uulitsat lõugama, küllap siis sind kinni maksetakse, sest on häbi lasta inimest päisepäeva ajal oma maja ees karjuda. Saan härra Maurusest väga hästi aru, mul on ju omal maja. Sest vaadake, noormees, maja on mehel samuti nagu nainegi — naist mul küll ei ole, aga ma tean — tema pärast võib häbi tunda ja häbiga teeb inimene kõik, annab kas viimse kopika hinge tagant.“
„Seda muidugi,“ oli Indrek nõus, „aga kui praegu ka kümme kalanaist tema maja ees karjuksid, siis võiks
217
