„Hea küll,“ oli isand Mäeberg nõus. „Niikuinii pean pisut hinge tagasi tõmbama.“
„Nagu te teate,“ algas Indrek, „on härra Maurus alati suures rahahädas. Käib ümber ja räägib aina rahast, räägib ja mõtleb. Mina aga teadsin, et ta neil päevil pidi suurema summa saama, kuulsin seda päris kogemata — mõned poisid pidid oma vanad võlad õiendama. Noh, ja mina mõtlesin, et siis on teil paras aeg jaole tulla, olete muidugi juba küllalt käind.“
„Tõesõna,“ kiitis isand Mäeberg. „Eneste vahel öeldes: olen lihtsalt sea viisil saanud käia.“
„Noh, ja mina mõtlesin, et nüüd ometi kord pääsete sellest. Sest kuidagi oleksin ma ikkagi nõu leidnud ja teid härra Maurusega silm silma vastu kokku juhtinud. Raha tuligi, sest minu teated olid õiged, aga milles ma eksisin, oli aeg. Raha tuli nimelt hulga varem kui mina mõtlesin. Ja veel ühes teises asjas eksisin ma. Mina, rumal, mõtlesin, et raha tulekust tean ainult mina, mitte keegi muu, aga nagu pärast selgus, sellest teadsid paljud, väga paljud. Ja niipea kui siis rahalaev tuli, juba mineva nädala lõpul, siis sadas rahatahtjaid nagu vihma kokku — kooliõpetajad, poodnikud, lihunikud, rätsepad, kingsepad, pesupesijad, õmblejad, kõik tulid karjas. Ja et härra Maurus ei oska rahaga õieti ümber käia, siis hakkas ta kohe välja laduma. Ladus ja ladus, kuni sõrmed peaaegu põhjas ja härra Ollino talle ütles, et nõnda jääme ise nälga; siis enam ei ladund, siis pani väljamaksmise seisma. Aga siis tuli jõe äärest kalanaine, üks neist, kes seal hommikuti oma kolmekorstnalisi ropendusi karjuvad, tuli ja hakkas ka raha nõudma. Temal olnud puht-elukalad, võtnud võrguga otseteed lodjast, ja nüüd nõuab raha. Teine asi, kui härra Maurus oleks võtnud surnud kala, siis oleks võinud ta kannatada, nüüd mitte, sest milleks ta oma kaladelt peab hinge võtma, kui selle eest ei makseta. Elava hinge eest peab maksma, muidu ei või. Härra Maurus ise ja ka härra Ollino, mõlemad püüavad heaga seletada, et raha ei ole enam, raha on otsas, tulgu teine kord, aga kus venelane seda kuulab.
