kord, muidu ei saa ma enam kunagi teile saksa keelt õpetada. Tassikõrv või saksa keel!“
Ütles ja kadus nagu ilmunudki: kergesti, kärmesti, ootamatult.
Pärast õhtusööki leiti, et ühel tassil oli jällegi kõrv küljest ära.
„Kelle plats see on?“ küsis pr. Malmberg.
„Siin istub härra Ollino,“ teadis teenija.
Küsiti temalt.
„Minu tassil oli kõrv küljes,“ ütles Ollino.
Uskumatu! Teejoomisel oli tassil kõrv küljes, aga pärast seda läks ära! Kuidas või kuhu ta läks, keegi ei teadnud. Tass seisis kui suur mõistatus härra Ollino platsil. Aga võib olla ei pannud see õieti tähele või luiskas ta millegi pärast?
„Ma vahetasin tassid pärast teejoomist,“ seletas Indrek Ramildale hiljem.
„Sec oli teist väga ilus!“ kiitis Ramilda. „Nüüd usaldan ma teid, ainult teid. Ka papa usaldab teid, ma tean. Ja teate, mis tädi ütles? Ütles: noh, nüüd on valmis, sest kui on ühel kõrv läind, siis lähvad ka teistel. Sellepärast peate paari päeva pärast veel ühe kõrva, nii et ta oma sõnu kindlasti usuks. Temaga on usk peaasi. Ja need kõrvad hoidke mälestuseks, eks. Kas hoiate? Rohkem pole vaja, kui üks veel, siis hakkab tädi kohe uskuma ja jätab valvamise. Mul on temast nii kahju, kui ta nõnda hirmus valvab, öösigi ei saa ta õieti rahu, näeb tassikõrvadest unes. Vaene tädi! Nii et üks veel, sellest aitab tädi usuks, rohkem pole vaja.“
Ramildal oli tõepoolest õigus, sest kui leiti, et juba teine uus tass ilma kõrvata, ütles pr. Malmberg Indreku juuresolekul:
„Mis minagi enesest nii väga vaevan, et teist haritud inimesi teha, jooge ja sööge pealegi nagu põrssad mollil, kui te muidu ei saa.“
199
