Minu mees õppis kümme aastat, aga suri ära, enne kui oskas õrnalt ümber käia. Niisugused on need mehed. Kui mehed lapsi kasvataks, siis puuduks vist küll pooltel inimestel kõrvad ja teised ihuliikmed, tassidest rääkimata. Meil oli omal ajal Lehrer, tema oleks heameelega ka tütarlapsi kõrvust kiskunud. Muud kui sikutaks aga! Kui oleks niisugusele tassi kätte annud, mis ta oleks teinud? Kõrvast kinni ja küljest ära; seda oleks ta teinud, sest ta oleks teda kohe kiskuma hakanud, nagu oleks ta mõni inimese kõrv. Mina pole kogu eluaeg ühelgi tassil kõrva küljest ära teinud ja minu õetütar Miralda siin…“
„Armas tädi, palun Ramilda, mitte Miralda, muidu tulevad mul mõlemad kõrvad peast ära,“ palus Ramilda.
„Ära sega, kui ma noort inimest õpetan,“ ütles pr. Malmberg. „Keegi peab ometi noori õpetama ja neid perekondlikult kasvatama, sest see läheb neil elus tarvis. Mis on kasu ladina keelest, kui ei osata kohvitassigagi nõnda ümber käia, et tal kõrv küljest ära ei tuleks. Nõnda pole saksa keelestki suuremat kasu. Sa mõtle ometi ise, kuhu see kõlbaks, kui kõik meie inimesed oleksid haritud ja räägiksid saksa keelt, aga ise murraksid kõigil tassidel kõrvad ära.“
„Härra Paas ei oska veel hästi saksa keelt, tema võiks ikkagi mõne tassikõrva ära murda, eks, armas tädi?“ ütles Ramilda.
„Sinul on kõik alles ainult nali ja naer, sina ei mõista veel elutõde,“ ohkas pr. Malmberg.
„Küll ma õpin, armas tädi, usu, küll ma õpin,“ kinnitas Ramilda. „Aga lähme toome nüüd sulle uue tassi ära, seda on hädasti tarvis.“
„Sellega on aega,“ vastas pr. Malmberg.
„Ei, ei, lähme kohe, armas tädi,“ mangus Ramilda ja võttis pr. Malmbergi käest kinni, kes lõpuks järele andis ja laskis enda uksest välja vedada.
Natukese aja pärast Ramilda jooksis söögituppa tagasi, mantel juba seljas, ja sosistas Indrekule:
„Nüüd peate teie, nüüd teie. Kohe! Nüüd on teie
