„Sigadus! Jumala eest sigadus, ütlen ma teile sõbramehe poolest. Olgu kuis on, aga ikkagi on sigadus!“
„Mis nimelt, kallis Ivan Vassiljevitš?“ küsis Slopašev.
„Aga ikka selle Goethe ja Schilleriga,“ vastas Voitinski krägisedes. „Igavene inimene ja siis äkki need sakslased, Gogol ja Puškin ning tõsine vene hing. On ju sigadus, mis? Teie kui aus inimene saate sellest isegi aru.“
„Saan aru, kallis sõber,“ oli Slopašev nõus, „purjus peagagi saan aru. Aga inimene on siga, igavene inimene. Uskugu ta jumalat või ärgu uskugu, ikkagi on siga. Igavene siga.“
„Jumala eest, igavene siga,“ piiksus Voitinski ja hakkas naerdes läkastama.
„Inimene on ikka siga, kui ta läheb iseennast ja teisi hädas aitama,“ filosofeeris Slopašev. „Kui ma poleks tahtnud kedagi aidata, kas ma siis oleksin olnud siga? Ei oleks ju! Sest milleks seaks saada, kui sa kedagi ei taha aidata. Aga teate, kallis sõber, ma teen uue sigaduse, sigaduse vene vaimu vastu, ja see on juba sama hea kui sigadus Püha vaimu enda vastu. Pange tähele: mina ei muretse mingit Gogolit ega Puškinit,“ rääkis Slopašev iga sõna eriti rõhutades. „Sest milleks seda? Või milleks just mina?“
„Aga te ju lubasite, Aleksander Matvejitš,“ ütles Voitinski.
„Ükskõik, et lubasin, mis sest.“
„Aga mis siis panna Goethe ja Schilleri asemele, mõni Shakespeare või Cervantes?“
„Mis kuradi Cervantes?“ karjus Slopašev. „Pangu mõni oma.“
„Neil omal pole ju midagi, sest neil pole keelt ega kultuuri,“ kögises Voitinski vastu.
„Neil on ju mingisugune Kreutzvald või Kalevipoeg, pangu see. Mis sest, et keegi seda ei tunne, nemad ise tunnevad. Nemad juba tunnevad ja nõnda siis pangugi.“
155
