seisis kogu asja taga. Nõnda lõppes see suur möll ja arvatav ilmavaadete kokkupõrge leplikus vaimus täielikus üksmeeles.
Aga neid, kes kogu asja tundsid, ei rahuldanud Slopaševi võte, millega ta likvideeris seks korraks ummiku. Kõige enne avaldas oma arvamust vürst.
„Seltsimehed,“ ütles ta, „kuidas teile see Slopaševi temp meeldib, see purjus isamaalus?“
„Nõnda teevad ainult venelased,“ arvas pan, nagu oleks tal see arvamus juba ammugi tagavaraks.
„Ja kas kuulsite, mis ta rääkis Goethest ja Schillerist?“ tähendas Elbe.
„Jah, neid võrrelda mõne Gogoli või Puškiniga,“ arvas ka pan, „iseasi, kui võtta Mickievicz või Sienkievicz.“
Krahv ei lausunud midagi, ta võttis ainult balalaika ja mängis endale kaasa, kui ta hakkas laulu: „Ükskord popil oli peni.“ Varsti laulsid ka teised. Aga härra Ollino ei laulnud mitte, vaid kiskus läbi hammaste, kui ta käis toas edasi-tagasi, käed püksitaskuis, kustunud paberossijupp suus:
„Niisugune tõbras! Võtad ulualla ja veab su viimaks sisse, purjus peaga veab sisse.“
Aga härra Maurus ei kirunud, vähemalt esiotsa mitte, sest tema oma pöörase kahtluse ja võimatute oletustega arvas esimesel silmapilgul tõesti, et Slopašev purjus isamaaluses purustas Goethe ja Schilleri. Härra Maurus kirus hiljem, kui teised naersid, sest siin esimese järgu asutises naerdi ikka, kui härra Maurus vihastus. Niisugune asutis oli see. Nüüd aga ütles härra Maurus võidurõõmsalt:
„Oo, mina oma sõpru tunnen! Härra Maurus tunneb oma häid sõpru, sest tema on vana ja kaval. Las nüüd läheb ja räägib, las kaebab, kui tahab, et pole Puškini üles pandud. Minu käed on Goethe ja Schilleri tolmust puhtad.“
Härra Voitinski järgmisel õhtul oma sõbra seltsis pead parandades matsutas kaua suud, enne kui ütles naerdes:
