X.
Imelikul viisil ei pannud Ollino öösi tähele ei luige ega ka Goethe ja Schilleri kadu, nagu poleks need esemed siin kuigi tähtsad. Kahe viimase puudumist poleks ta vististi ka hommikul kohe märganud, aga tühi konks laes hakkas talle silma. See oli temale väga iseloomulik, sest tema oli asjalik inimene, ja asjalikule inimesele on tühipaljas konkski tähelepanuväärsem kui ükskõik kui tähtsa, ent kadunud asja asemele asunud tühjus.
Õpilaste seas oli hulk teissuguse iseloomuga inimesi. Nemad tõttasid hommikul suurde tuppa vaatama, kas tõesti ikka laealune ja kapipealne on tühjad. Ja kui nad nägid, et see on tõepoolest nõnda, muigasid nad nagu parastades, et lõpuks ometi pidid need kaks sakslast siit lahkuma. Aga õieti öelda polnud selle kahe sakslase vastu kellelgi midagi. Kui aga ometi naeratus huulile tikkus, siis kujutlusest, et kuis see küll võis olla, kui need kaks sealt alla kargasid, teine veel Slopaševile otseteed pähe, nii et sakslane rabas venelase jalust — surnud sakslane elava venelase! Oi! seda oleks tahtnud igamees näha!
Kui siis, nagu öeldud, Ollino nägi hommikul laes tühja konksu, ei tulnud tal esimeseks meelde mitte kadunud luik, vaid ta küsis endamisi: miks on see konks laes tühi? ja alles siis tärkas küsimus: kuhu on saanud luik? Seda tahtis ta kõige esmalt teada Vutilt. Aga see tegi kavala näo ja vastas omalt poolt küsimusega:
„Kas ainult luik, härra Ollino?“
See laskis silmad toas ümber käia.
„Ja kus on Goethe ja Schiller?“ küsis Ollino siis. „Mis see tähendab? Kuhu nad pandi?“
147
