hame, et tema peaks ka meid uskuma, oleme aga ajalikud, siis põle üldse mõtet uskuda, sest mis sa usud, kui sa niikuinii sured. Kas koer usub, näiteks? Või usub hobune? No ütelge nüüd isegi, mida võib hobune uskuda, kuigi ta oleks esimese järgu traavel. Ja meie niisama: milleks uskuda igavest jumalat, kui ise oled surelik? Või igavest kuradit, milleks seda? Milleks see igavene kurat, kui olen surelik?!“ karjus Slopašev ja lisas juurde: „Suren parem ühes oma koera ja hobusega ning käigu kuradile see igavene kurat!“
Uuesti talutas Slopašev oma sõbra voodisse. Enam ei võidud tema rahu rikkuda, sest Ollino tuli koju ja algas oma harilikku ringkäiku. Suurest toast läbi minnes kuulis ta Voitinski kräginat, lükkas eesriide kõrvale ja küsis:
„Teie ei maga veel, härra Voitinski?“
„Ei, härra Ollino,“ vastas see.
„Miks siis mitte?“
„Mõtlen jumalariigi asjade üle järele.“
„Asjata vaev,“ lausus Ollino, „surm tuleb niikuinii.“
„Tuleb niikuinii, jumala eest,“ oli Voitinski nõus.
Sellega jutt lõppeski ja Ollino astus edasi tagumistesse ruumidesse. Poisid olid juba õpetajate targa jutu ajal magama uinunud. Ainult Indrek ei leidnud und, vaid kuulas kikiskõrvadega. Irvakile jäänud ukse vahelt langes pimedusse kitsas valgusetriip ja Indrekule viirastus ajuti, nagu kõlaksid Slopaševi joobnud sõnad just sellest valgusetriibust. Sellepärast rippus ta silmadega aina sellel.