mõlemad, Indrek kui ka Kristi, üsna rahul, sest nad nägid ise oma silmadega, kuidas ka nemad aitavad revolutsiooni süvendada, üldist vabadust kätte võita. Nende rahulolek muutus otse salajaseks rõõmuks, kui Kristi isa ühel õhtul koju tulles sama üleskutse kaasa tõi ja teda omaette luges. Kristil kiheles see nii hirmus südamel, et kuidagi muidu ei saanud, kui pidi isalt küsima, et mis ta küll seal nii hoolega loeb, millele isa vastas: „Tulge ja kuulake. Tule sa, eit, ka, ega see sinugi vagale hingele halba tee, kui saad kuulda midagi krõbedamat.“ Ja nõnda asusid nad kolmekesi laua ümber peadpidi kokku ja vana Lohk ise luges üleskutse kõigile tasakesi ette. Vägevamate sõnade juures peatus ta, nagu tahaks ta neid ise paremini maitsta ja anda ka teistele seda võimalust. Kristi pidi kõige oma jõu kokku võtma, et rõõmust mitte särama lüüa ega midagi äraandlikku öelda. Viimaks ütles isa:
„Küll aga annavad teised!“
„Issand Jumal, mis sellest küll saab nõnda!“ ohkas emand Lohk.
„Palvevendadele kaelakiike,“ irvitas mees.
„Aga kui see puudub politsei näppu, mis siis?“ küsis naine otse hirmul.
„Ka kaelakiike, mis muud,“ irvitas mees endiselt.
„Kust politsei selle kätte saab,“ ütles Kristi.
„Ära muretse, politsei saab kõik kätte, saab üleskutse, saab selle kirjutaja, saab ka selle paljundaja ja levitaja,“ seletas mees kindlusega. „Sest niipea kui tabab ühe, siis tulevad riburadamisi ka teised. Üks on käes, sellel kuklast kinni, kas tunnistad või saad. Ja hakkavadki andma. Annavad sulle täna, annavad homme, annavad tunahomme, annavad vahetpidamata…“
„Kas siis inimene ära ei sure, kui nii kaua?“ küsis Kristi hirmunult.
„Ei inimene sure, sel visa hing nagu kassil,“ seletas isa. „Ja või nad siis nõnda, küllap nad juba teavad kuidas. Ei peksagi, vaid muidu — pigistavad, väänavad…“
„Ära räägi nii hirmsaid asju, ma ei saa öösi magada,“ ütles emand.
