ikka veel rikaste rõõmuks ja sandarmite ning nuhkide meeleheaks niiskes vangikojas,“ siis võis lõpuks lugeda: „Seltsimehed rakkuskäed, vennad terasmusklid, süütud vabadusmärtrid kopitavad ikka veel teie higist ja verest rasvunud nuumikute jälgiks rõõmuks ja tsaari värisevate verekoerte nilbeks naeruks surnukambreis, mida nemad nimetavad vangikodadeks.“ Esteks: „Mitte lootust kaotada, mitte pead norgu lasta, mitte hädaldada, vaid koguda jõudu, et nõuda oma õigust,“ lõpuks: „Pea püsti, rind ette, revolutsiooniline laul huulil, vend rakkuskäsi, sest meie kütame viha ja kuumutame tasumisiha, et võiks õige palga maksta lottlõugadele ja rasvamagudele, terrori turukupjadele ja teistele orjastatud rahva timukaile ning vabastada oma seltsimehed, kes vaevlevad süütult inimessoo parema tuleviku pärast.“ Enne: „Mõelge oma vendadele, kelle veri valati ka teie eest, ja hoidkem kokku selle vere nimel,“ nüüd: „Üks kõigi eest, kõik ühe eest, sest meie oleme üks oma vendade veres, mis valatud Tallinnas, Piiteris, Moskvas, Lodsis, kogu maailmas. Sellepärast üles! valmis! valvel!“
Nõnda muutsid nad oma üleskutset, mille algkujuks, niiöelda juhtnööriks oli venekeelne tekst, muutsid seni, kuni ei rabanud taipamismeeli ja kuulmeid enam ükski sõna, olgu ta ei tea kui vägev ja vaikne. Ka kõige vängemaist sõnust said suure kordamisega päris harilikud sõnad, mida võis lugeda üsna rahuliku meelega. Seda pani Kristigi lõpuks tähele ja siis ta ütleski Indrekule peaaegu ükskõikselt, et nüüd on hea küll. Kui ta nüüd oleks talitanud oma südamesoovi kohaselt, siis poleks ta endi üleskutset teistele üldse näha viinud, vaid selle lihtsalt tükkideks rebinud ja ära põletanud — selline kurb tulemus oli tema esialgsel suurel ekstaasil ja Indreku vaimupingutusel. Ainult kui ta sai lõpliku üleskutse paljundatult kätte, lõi ta süda värisema ja ta otse põles kannatamatusest, et ühes Indrekuga üleskutset lugeda ja uurida, mis on selles nende omast. Oo! „Verekoerad“ olid, „lottlõuad“ olid, „rasvamaod“ olid, „rakkuskäed“ olid ja veel nii mõndagi muud. Aga „terrori turukupje“ ei leidunud, selle asemel seisis nähtavasti „satrapismi timukad“. Lõpuks olid nad ometi
