„Aga kui tahate, ma ei sõidagi,“ ütles tütar nagu lohutavalt.
„Mis sa siin tegema hakkad?“ küsis isa.
„Ükskõik mis,“ vastas tütar. „Mis teisedki.“
„Ei sest tule midagi,“ arvas isa.
„Ei jah,“ lausus ka ema. „Oleks saanud just kooli lõpetada, aga näe see isa käsi…“
„Jah, oleks saanud kubernante tasku,“ arvas ka isa, „aga nõnda ongi parem, saad siit meie mässupesast välja.“
„Ma ei tahagi mässupesast välja,“ vaidles tütar vastu.
„Tahad ka mässata, mis?“ küsis isa, ja kui tütar ei vastanud, lisas: „See on viimne leib, see mässuleib.“
„Aga Ameerikas on maavärisemised,“ ütles tütar.
„Ega ta seal igal pool värise,“ vastas isa üsna rahulikult, mispärast tütar pidi tahes või tahtmata oma ilusate patsidega üle ookeani Los Angelesi sõitma, et neid seal onule ja ka teistele näidata, kas peab nad maha lõikama või kõlbavad nad edasi kanda iseendale iluks ja teistele rõõmuks. Ühes pruunikate patsidega pidid minema sinised, nagu emalgi, avameelsed ja rahulikud, peaaegu mõtlikud silmad, vajalikust pisut laiemad õlad, kitsad, noorusest alles nurgelised puusad, juba esiletükkivad rinnad ja käed kuidagi pikad ja kohatud, nagu oleks nad kusagilt mujalt võetud ja selle keha külge pandud või nagu oleks keha kasvus kängu jäänud, käed aga algelise lopsakusega edasi arenenud. Aga neis kohatuis käsis tundus palju südamlikkust, palju rohkem kui silmis, ehk olgu siis, et viimaseis lõi surtsatama mingisugune imeline helk, mis tegi nad usaldavaks ja soojaks. Seda käte südamlikkust Indrek tundis juba esimesel teretamisel ja nii mõnigi kord hiljem. Kogu kehas ja näos oli ehk ainult suurevõitu lopsakahuuline ja tugevahambuline suu, mis harmoneeris kätega, nii et loodus polnud oma tujukuses neid just päris üksi jätnud.
Indrekut kohtles Kristi kohe nõnda, nagu oleksid nad millegi pärast juba vanad tuttavad ja nagu ei näekski ta teda esimest korda siin katuse all oma kaas-
