ainult lihtsa juhuna. Oma eksitusest Indreku suhtes oli noormees — teda hüüti Meigas’eks — muidugi jutustanud kõikjal ja sellest siis see enam kui ootamatu heatahtlikkus ja usaldus tema vastu. Kaelaarmi tõttu julgeti tema juuresolekul nii mõndagi rääkida, tema mõjul pääses ta nii mõnelegi koosolekule.
Kaelaarm mängis teatud osa ka siis, kui pererahva tütar Kristi tuli maalt linna. See oli aasta kuue-, seitsmeteistkümnene plika, kahe ilusa patsiga, mida ta aga maksku mis maksab tahtis maha lõigata, sest nad olla tal hirmsasti tüliks. Läbi ukse Indrek kuulis tütre mangumist ja ema sõitlemist, kes väitis, et naisterahval on teisigi jumala loodud asju, mis ehk on tüliks, aga või siis kõigest sellisest siinilmas lahti saab. Lõpuks ta ütles:
„Juuksed on ju iluks, juuksed teevad ilusaks.“
„Ma ei tahagi ilus olla,“ vastas tütar, „poisid on siis nagu kajakad kallal, ei anna ööl ega päeval rahu.“
„Sellepärast tulidki nii vara maalt ära või?“ küsis ema.
„Ära päri parem,“ vastas tütar puiklevalt, aga jutt kestis neil veel tükk aega ja aina juustest, ilust ja poistest, kuni viimaks isa tuli ja, kuuldes, milles asi, ütles:
„Õpi inglise keel selgeks ja sõida Ameerika, seal võid pea kas või number nulliga kaalikaks koorida, aga siin ei tohi patse puutuda. Need on sul alles ema kasvatatud ja kui ema ütleb, et jäävad, siis jäävad ka.“
„Aga kui inglise keel selge, siis võin?“ küsis tütar.
„Inglise keel selge ja üle mere Ameerikas, siis võid. Ja juuksed saada üle mere tagasi, et oleks veel niigi palju oma lapsest,“ vastas isa, ning Indrekule tundus, nagu ei sobiks tema praegune häälekõla ei tema suure ja tüseda koguga ega ka tema väiksete kilavate silmadega.
„Juba sa, ema, nutad jällegi,“ hüüdis tütar imestunult, „mis sa veel siis teed, kui ma tõepoolest sõitma hakkan.“
„Siis ma ehk enam ei nutagi, siis on mu nutud juba nutetud,“ vastas ema.
