tis heinalõhna ja värske sõnniku haisu segu, mis tõi Indrekule nii elavalt meelde möödunud aegu. „Sina oled rohkem käind ja näind ning oled ilmatarkust õppind, nii et võiksid juba minust vanainimesest aru saada. Kui ma seal nõnda selle surnud Antsuga sõitsin, soldat püssiga reel ja vereoja ikka veel järel, palusin ma oma südames jumalat ja ütlesin: ‚Armuline Issand! Karista mind, kuis tahad, kui olen pattu teind, aga päästa mind sakste peksust. Minu isa oli kohaomanik ja mina olen kohaomanik, sellepärast las ma ennem suren, nagu mu poeg Ants, aga ära anna mu keha ja ausat nime sakstele määrida. Tee seda oma poja Jeesuse Kristuse, meie Õnnistegija pärast. Tee seda, oh jumal, sellepärast et sa tunned mu neerud ja mu südame mõtlemised ning näed, et kui sa mind ei aita, siis võin ma meele heita, sest see häbi on suurem kui ma suudan kanda oma tuttavate ja sõprade ning oma vana vingamehe Pearu Muraka pärast.‘ Nõnda rääkisin ma oma südames jumalaga ja palusin teda silmaveega, mida nägi see soldatki, kes istus minu reel oma püssiga. Tema mõtles muidugi, et mina nutan oma surnud poega, aga ei, ma palusin ainult jumalat, et ta päästaks mu sakste peksust, kui see peaks olema nende kuri nõu minu vanainimesega. Aga kui saksad minu palvest ei hoolinud ja isegi kirikuõpetaja mulle tuli seletama, et mina panevat ikka veel oma südame jumala ees kõvaks, kui mina tahtvat viieteistkümne vitsahoobi asemel surra, siis tundsin ma, et jumalaga on minu südames halb lugu. Ja ma ütlesin õpetajale, et auväärt hingekarjane, kui sa tõesti tahad, et ma ei salgaks meie Issandat jumalat, meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse isa, siis mine sakste juurde sisse ja palu minu nimel, et kui ma tõesti olen niisukest kurja teind, et mind peab karistama, siis lastagu mind ennem maha nagu poegki, aga ärgu peksetagu mind vanainimest, sest see toob mulle kõige kurjema hingehäda. Nõnda ütlesin ma. Ometi ei võtnud õpetaja mind kuulda ja nõnda tõmmati mind väevõimuga pingile ja pekseti. Mõistad sa, poeg, et kui minule oleks antud tuhat hoopi, kui mulle oleks antud sadagi, siis oleks ma kergema meelega kannata-
