tuse ja Jeesuse Kristuse süütu vere nimel, et ta tõlgiks kirja täpselt ja õieti. Indrek tõotas ja vandus, mis õnnetu ema temalt nõudis, ja tõlkis, nagu südametunnistus sel silmapilgul soovitas.
„Issand jumal,“ ohkas emand Lohk, „lase ometi nüüd see vaga ristiusu juut meie linna tulla, et ma leiaks õiget tröösti!“
Aga Issand jumal ei kuulnud vaese ema ainukest suurt palvet ja ei lasknud seda vaga ristiusu juuti mitte talle tröösti tooma. Nii siis pidi emand Lohk seda mujalt otsima. Ja nõnda võttis ta omale pähe, et ta peab Kristi kirja Indrekult maksku mis maksab endale mälestuseks saama. Sellega polnud Indrek mingil tingimusel nõus. Nõnda kestis heitlemine kirja ümber tükk aega, sest ema süda ei leppinud kuidagi sellega, et tema lapse viimne kiri, niiöelda tema surisõnad jääksid kellegi teise kätte. Küsimuse lahendus leiti lõpuks selles, et Indrek soovitas kirja kadunule puusärki pea alla panna, et saaks kõik ühteviisi mullaks ning et poleks kellelgi kadunust midagi muud kui paljas mälestus.
„Et poleks muud kui paljas mälestus,“ kordas ema, nõus olles.
Kogu päeva Indrek kulutas oma toas, alles õhtul pimediku saabudes ta läks välja. Esimene käik oli Viljasoo poole, sest temalt lootis ta saada seisukorra kohta lähemaid teateid. Aga Viljasoo korterist leidis ta ainult Marie oma lastega.
„Teie olete alles lahti!“ imestus Marie.
„Kas siis teised on kõik kinni?“ küsis Indrek.
„Kõik,“ kinnitas Marie.
„Viljasoo ka?“
„Tema vist veel mitte, sest tema puges põranda alla,“ seletas Marie ja jutustas, milline õnnetus Viljasood tabanud. Temale tunginud tänaval see mees kallale, kellega ta vanas korteris kord kakelnud, nagu Indrek ehk veel mäletab, ja hakanud teda taga ajama, mingisugune löögiriist käes, ning karjunud, et — nüüd sa, kurat, enam hingega ei pääse, sest on mässuaeg. Viljasoo joosnud ja joosnud ning ise võtnud revolvri välja. Viimaks, kui hakanud väsima, lasknud esiteks
