täna. Ei, nii rumal ei võinud ta olla. Tähendab võõras keel oli määratud kaitseks ainult vanemate uudishimu vastu, muud midagi. Aga siis ei võinud kirja kirjutajal kirjutamise silmapilgul kavatsust olla nõnda talitada, nagu ta lõpuks talitas. Temal pidi olema mingi teine plaan, kui tal oli üldse midagi. Tema võib-olla mõtles lõpparve teha kusagil kaugemal merel ja arvatavasti nõnda, et üldse poleks teada saadud, kus või kuidas ta hukkunud. Siis oleks võinud Indrekule määratud kiri seista avamata päevi, aga ka nädalaid ja selle aja jooksul oleks Indrek tingimata tulnud ise oma kirja avama. Nõnda pidi Kristi mõtlema kirja kirjutades. Aga miks muutis ta oma esialgse kavatsuse? Või oli kõik ainult paljas juhus? Nagu Indreku linnatulekki. Paljuke puudus, et tema oleks jõudnud pärale kaksteistkümmend tundi varem ja siis poleks olnud seda kirja ega midagi ning üks elav hing oleks olnud maailmas rohkem — seda uskus Indrek kindlasti. Aga kõik läks teisiti, harilikult läheb ikka kõik teisiti kui kavatsetud.
Kiri ise oli mitmeti arusaamatu ja äratas kahtlusi. Indrek näiteks ei mõistnud kuidagi, mis asja tema pidi teadma juba ammugi ja milles tema pidi olema Kristit ette valmistanud. Siis veel isa ja ema, kes ei tea, et Kristi teab… Igatahes, vaheajal oli midagi sündinud, millest Indrekul polnud aimugi. Neist tundmatuist sündmusist tekkisidki kõik arusaamatused ja ebamäärased süüdistused ning kahtlustused. „Rumal tüdruk tõepoolest,“ lausus Indrek lõpuks. „Mõni teab, millise rämpsu pärast omal elu võtta.“
Aga vanematele jutustas ta kirjasisu nõnda, et kadusid kõik kahtlused. Milleks vaevata neid õnnetuid inimesi, kui sellega ei saa enam midagi muuta, arutas Indrek. Paratamatuses jäägu kõik kahtlused kõrvale. Häda algas kirjaga siis, kui ema nõudis tema sõnasõnalist tõlget, sest tema oletas oma valus, et kirjas peaks ometi midagi leiduma, mis annaks Kristi meeletule teole mingisuguse seletuse või oletuse. Ometi sai Indrek ka tõlkimisega rahuldavalt toime, kuigi ema käis näpuga sõnalt sõnale ja nõudis iga üksikut tähendust eraldi, vannutades lõpuks Indrekut tema hingeõnnis-
