oli alles tükk maad minna, kui mingisugune laevatoru puhus kolm korda. Indrek pistis jooksu, kuigi teadis, et on mõtteta joosta, kui puhub see laev, millega lahkub Kristi. Ta jooksis siiski kõigest hingest ja jõudis suure lõõtsutamisega kohale sel silmapilgul, kui mingisuguse laeva tuled särasid parajasti sadamasuus kaugenedes. Indrek vahtis tükk aega laevale järele, ilma et oleks õieti teadnud, kas kaob pimedusse see laev, mille pärast ta veel praegu lõõtsutab, või on see ehk mõni teine, mis temale ükskõikne. Aga siis märkas ta sadamasillal rahvahulka ja läks kelleltki küsima, kas sõitis ehk praegu lahkunud laev Ameerikasse, ja sai vastuseks, et see laev suundunud Soome.
„Kus on siis see laev, mis läheb Ameerikasse?“ päris Indrek ärevalt. Aga seda see inimene ei teadnud. Kuid temale asus kõrvale keegi teine ja see seletas, et Ameerikasse ei lähegi laeva, vaid et soome laev võtnud ka ameerikasse-minejad kaasa ja et neil tuleb alles Soomes istuda ameerika laevale. Nüüd seisis Indrek tükk aega üsna rahulikult omaette ja katsus veel kord silmadega leida lahkunud laeva tulesid, aga siis kuulis ta äkki, et keegi nutab rahvahulga keskel ja ta küsis samalt mehelt, kellega ta esiteks mõtteid vahetanud, et mis need inimesed siin vahivad ja mis nende paatide ja tuledega seal veepinnal tehakse.
„Keegi hüppas üle parda sisse,“ vastas mees; „laevgi hilines selle tõttu, aga sõitis lõpuks ometi minema, kui sissehüppajat ei leitud. Ja nüüd nad jändavad seal all ning otsivad, aga, näe, sadamas on kaunikene lainetus, see takistab.“
„Kes see oli, kes sisse hüppas?“ küsis Indrek, tundes ise, et millegi pärast tema süda kipub värisema.
„Keegi noor neiu,“ vastas mees tasakesi, nagu oleks see saladus. „Pidanud teine Ameerikasse sõitma. Isa ja ema olid laeval teist saatmas, näe, seisavad teised seal, ja otse nende silma all kartsumdi!“
Indrek puges inimeste vahelt läbi nuuksuva naise poole, kelle kõrval seisis suur ja tugev mehemürakas. Nüüd polnud enam kahtlust, keda otsiti sadamaveest.
