kõndis pimedas mööda kraavikallast kodu poole, ja nüüd oli tal peaaegu ükskõik, kas Indrek veel tagasi tuleb või ei. Jäägu ta oma „nämmutamisega“ linna, nemad saavad maal isegi toime. Aga kui ta jõudis juba Vargamäe maile, sai iseoma kraavikaldale, tegid mõtted tal mingisuguse järsu pöörangu; just nagu oleksid nad pikk õlekõrs, millele murtakse äkki klõksti! mõlk sisse. Ja nüüd hakkas ta Indreku seletusi uuesti meelde tuletama, nende üle järele mõtlema. Ehk oli neis ometi midagi tõtt? Ehk ei ole ometi kusagil sõjariistu ega revolutsionääre, kes tulevad püsside ja pommidega, kui rahval häda käes? Ja mis peab siis rahvas tegema, kui tulevad ratsanikud püsside, võib-olla suurtükkidegagi, nagu ütleb Indrek? Kirjutaja ütleb küll, et kui oleks uus volikogu, see õige vabaduse volikogu ja vallavalitsus, siis määrataks vallakassast üks hea summa ning toodaks igale mehele püss kätte, aga seda õiget volikogu ei ole ja pole ka teada, kas ta üldse tuleb, selle asemel tulevad ehk ratsanikud ja hakkavad läbi otsima ning kinni võtma, nagu tehakse linnaski. Õige, milleks lasevad revolutsionäärid linnas inimesi kinni võtta, kui neil on niipalju sõjariistu ja pomme, miks ei hakka nad vastu? Mida nad ootavad?
Kui Ants jõudis välja äärde ja tundis kindlat maad jalge all, kahetses ta juba peaaegu, et ta polnud Indrekut paremini kuulanud ja et ta oli temale nii ägedasti vastu vaielnud, mille tagajärjel Indrekul tahtminegi kadus edasi rääkida. Aga Antsul oli lohutus omast käest: Indrek tuleb ju tagasi, ta tuleb tingimata, selles pole kahtlust, sest ta armastab ema ja toob rohud kas või läbi tule ja vee Vargamäele, ning siis tahab Ants temaga kogu selle revolutsiooni ja mässuasja nii põhjalikult läbi võtta, nii selgeks teha, et ta võib isegi koolmeistrile ja kirjutajale haagid ette lükata, kui vaja. Just nõnda!
Samal ajal Indrek jõudis ilma äpardusteta raudteejaama ja jäi rongi ootama. Temaga seltsisid varsti ka mõned teised. Aga rong hilines, ei tulnud, miks? keegi ei teadnud õieti. Ametnikud, kelle poole pöörduti, vastasid põiklevalt ja kehitasid õlgu, nemad kas ei teadnud
