võib hakata uut ootama ning selle vastu valmistama. Just nagu Mandžuurias lahingutega! Saad täna ühega läbi, lidud mõne hea päeva, aga siis on viimaks stopp ja juba hakatakse uuega peale. Käib kui käki tegu. Inimene on ikka nõnda: saab sellel luual võrud peale, kohe uus luud käsile, et saaks ka sellele võrud peale. Ja kui tuleb raagudest puudu, siis pole muud kui muretse juurde. Nagu Mandžuurias püssidegagi! Sõdisime, sõdisime ja lidusime, lidusime ning siis tuli neist puudus kätte. Aga muretseti uued, ikka muretseti uued! Ja kui mul poleks jalad nõnda alt ära läind, siis oleks nad mulle kuni sõjalõpuni aina uue püssi muretsenud, kindlasti! Aga nüüd põlnd enam tarvis. Sest kui sõjamehel pole enam jalgu all, mis sõjamees ta siis veel on. Sellepärast ütlesin mina Mandžuurias ja ütlen ka siin, et seni kui inimene võib öelda dai boh noogi, pole tal häda veel midagi. Ja ka siis, kui tal pole enam dai boh noogi ega kedagi, pole tal ikkagi häda midagi. Sest põletakse, mis põletakse, tapetakse, mis tapetakse, kõike ei jõuta ometi põletada ega tappa. Kunagi ei jõuta kõike põletada, midagi jääb ikka järele. Ja tapa, mis tapad, ega sa igat inimest ikkagi tapa. Mõni jääb ikkagi kuhugi järele. Nagu Mandžuuriaski: tapsime meie, tapsid jaapanlased, tapsid hunhuusid, aga põlnd asigi, inimene elas edasi. Inimene elab ikka edasi, tulgu, mis tuleb. Võta loomal jalad alt ära, viskab vedru, aga võta inimesel, hakkab luudi tegema, pastlaid lappima või saapaid tallutama. Ainult raod ja nahatüki peavad teised kätte tooma. Ja lõõtsmoorikut käristan nagu muistegi, muud kui tantsida, pratt, netu nihtsuviil! Plotski mekib veel paremini kui enne, aga kärakest, sindert, ei kanna enam kuigi palju, sest nüüd läheb teine, ligund, kohe pähe, aga enne läks jalgadesse. Tema, niru, pärast on mul jalgadest kõige enam kahju. Linnas öeldi mulle, et me paneme sulle uued jalad alla, kapsid kui kukk künnisel, aga mina ütlesin, et aitab mulle karkudestki, sest ega niisukesi jalgu ikka enam saa, mis selle va elutilga endasse kaaniksid, nii et pea hakkaks jälle rohkem teda, põrgulist, kandma. Jah, nõnda nende inimeste tarkusega on, jalad oskavad sul ilusasti alt ära
