andsime armu, siis jaapanlased tegid maatasa, aga kui nemad andsid armu, siis tegime meie maatasa, sest kui sõjas antakse kellelegi armu, siis on see äraandja ning äraandjaga pole muud kui maatasa. Sellepärast ütlen mina: kui põletada, siis juba kõik, muidu teed inimese äraandjaks.“
„Jätke niisuke hirmus jutt,“ manitses sõdurit keegi vanem naisterahvas.
„Nüüdu mul hirmus!“ hüüdis mees. „Sõda isegi põle kuigi hirmus, ainult peab temaga harjuma. Esteks olnd Mandžuurias küll hull, aga kui mina sinna sain, siis oli juba kõigil amet selge, põlnd muud kui dai boh noogi. Sõjas ja revoluutsias on ikka nõnda, et kes seda ei mõista, sel läheb räbalasti. Mõisnikud teavad seda, nemad pistsid kõik tuhknai linna poole ja kui tuleb kord meie kätte, siis on mees, kes teeb ka tuhknai dai boh noogi.“
„Ei õige hõlma hakka keegi kinni,“ ütles vanamehe hääl veendunult.
„Näha kohe, et te pole ei sõjas ega revoluutsias olnd!“ hüüdis sõdur. „Õige hõlma see just hakataksegi kinni, sest õela hõlm ei puudu pihku. Mis te arvate, et need mõisnikud, kellele nüüd itsi tehakse, on need kõige kurjemad ja õelamad? Need on kõige paremad, kes teadsid, et nad pole kellelegi kurja teind ja jäid julgelt oma mõisa. Ja nüüd? Nüüd on mässajatel nagu pirukas peos. Ja need kurjad ning õelad? Need tegid hirmuga dai boh noogi ja lillutavad nüüd linnas. Samuti oli ka Mandžuurias…“
„Mõisnikud on kõik ühesugused, kõik on nad meie kaelalõikajad,“ rääkis keegi vahele, sest ei tahetud enam Mandžuuriast kuulda. „Kõik nad kisuvad eneste poole, kõik!“
„Nemad eneste poole, meie eneste poole,“ ütles sõdur. „Just nagu Mandžuuriaski! Kollanägu ja kõõrdsilm oma poole, meie oma poole. Nõnda see sõda ja revoluutsia käibki. Aga kel juba sõda selge, sel pole sest õhkagi: täna paneb tema mulle pirni, homme mina temale. Ikka kordamööda ja nõnda seni, kui ükskord tehakse rahu, siis on see sõda ja revoluutsia mööda ja
