„Kes on kunagi revolutsioonides vastutanud tule ja vere eest?“ küsis Joosua vastu.
„Need, kes kannatanud,“ vastas Sillamäe. „Need, kes nõrgemad ja jäävad alla. Ja alla jäävad harilikult need, kes pole ettevalmistatud. Kui mina oleksin revolutsionäär, siis oleksin ma talupoegadele öelnud: tahate mõisnikkude alt vabaks saada, siis varustage endid kõige pealt heade sõjariistadega. Ja kui te siis lõpuks tõepoolest otsusele jõuate, et on õige aeg peale hakata, siis tehke puhas töö, sest kas te mässate pisut nii või teisiti, mõisnik muretseb ikkagi selle eest, et teid kui koeri üles puuakse või nagu varblasi maha lastakse, seda pidage meeles. Sest igas mõisnikus, igas valitsevas klassis, olgu Baltimaal või mujal, on pisut sellest röövloomast, kellele nimeks antud blonde Bestie, ja sel loomal on lugupidamist ainult teise rööviku või murdja vastu. Talupoeg peab kõige pealt näitama, et tema on juba sedavõrt vaba, et ta julgeb tappa, siis võib ta hakata mõisnikkudega sõbralikku juttu ajama. Tapmine on olnud kõige vanemast ajast peale vabade eesõigus ja tapmine on olnud tänini ainuke abinõu vabaduse võitmiseks. See on minu arvamine.“
„Kui kõik läheksid niisuguste targutuste ja ettevalmistustega revolutsiooni tegema, siis poleks maailmas tänapäevani vististi sündinud ainustki revolutsiooni,“ ütles Joosua. „Me peaksime siis ehk veel kümme või paarkümmend aastat ootama, propagandeerima ja ette valmistama, aga siis ehk jääb revolutsioon hoopis tulemata.“
„Aga nüüd võib tulla nii kuumalt, et kõrvetate ainult oma suu, muud midagi,“ arvas Sillamäe.
„Sinna pole enam midagi parata, mis tulema peab, see tuleb,“ seletas Joosua. „Ja kui mina peaksin ise kaasa kõrbema, siis jumala rahus ja täie teadmisega, et olen selle suure asja juures olnud. Näed, nekrutid tõrguvad ja mürgeldavad juba, see on meie otsuste teenus. Kõik peaksid tõrkuma ja mürgeldama, see on minu arvamine. Kõik segi ja uppi lüüa, kõik pahempidi pöörata, see on ainukene abinõu, kui puuduvad kuulipildujad ja suurtükid.“
