„Kohe näha, et sa ainult targutad ja ise midagi ei tea,“ ütles Joosua nüüd. „Sina arvad, et kui on tegemist aadete ja õigusega, et siis aitab ainult keelest. Teine kord ei jätku kätest ja jalgadestki. Jookse kas või peaga vastu seina, niisuke on seisukord.“
„Kuis on aadetega, seda ma ei tea, aga õigusega on lugu lihtne: paku vastasest üle, siis on võit kindel. Seda ma õppisin siinseil koosolekuil tundma ja ma arvan ülemaalisel kongressil maksab sama seadus. Paku alati üle, muud midagi, ja ära mõtle kunagi tagajärgedele.“
„Seal sa, va vennas, eksid,“ ütles Joosua vaevalt kuuldava kähinaga. „Revolutsioonis mõeldakse ainult tagajärgedele: kas hakkab liikuma või ei hakka, kas läheneme eesmärgile või mitte.“
„Aga ohvrid?!“ hüüdis Sillamäe.
„Sa tuled igavesti oma ohvritega!“ kähises Joosua. „Ilma ohvriteta pole ju ühtegi revolutsiooni.“
„Seda ma tean,“ vastas Sillamäe.
„Mis sa siis tahad?“ küsis Joosua.
„Mina tahan, et need, kes nii väga toonitavad revolutsiooni ohvreid, ise läheksid ohvriks, aga mitte ei aja selleks teisi,“ vastas Sillamäe.
„Ma ei saa sinust aru,“ kähises Joosua. „Talupoeg tahab mõisniku alt vabaks saada ja ega siis ometi minul või mõnel teisel vaimuproletaarlasel pole võimalik selleks muud teha, kui aga ainult juhatust anda. Meie ütleme: jäta rent maksmata, jäta ostuhind tasumata, sest maa on meie esiisadelt vägivallaga röövitud, ta on seega meie põline omandus.“
„Ma palun: mitte röövitud, vaid ainult eksproprieeritud või konfiskeeritud ja see on ju sinu enda silmis hoopis midagi muud, kui on seda röövimine.“
„Kui üksik mõisnik talupoegadelt ja vallalt maa ära kiskus, siis oli see ainult täisverd röövimine, mitte midagi muud ja seda tuleb ükskord lausa välja öelda.“
„Olgu või nõnda,“ oli Sillamäe nõus, „aga kui sellele lausa väljaütlemisele järgnevad vägivallateod ja vägivallategudele tuli ja veri, mis siis? Kes vastutab selle eest?“
