tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim ja ometi unustasin ta selle tundmata sõduri laste pärast.“
Nad kõndisid tükk maad teineteise kõrval vaikides, alles siis küsis Kristi:
„Ja see kolmas kord?“
„See oli südaöösel. Väljas oli külm ja tähtine taevas. Mina istusin suures ja kõrges toas, kus hulk musti koolilaudu, suur must tahvel, kateeder ja kaks noodipulti. Just viimaseid mäletan ma nii selgesti, sest üks oli harilik must, teine ebaharilik pruun. Mina istusin lauas, küünlajupp põles ees, sest laelamp oli kuiv. Ma kirjutasin. Kirjutades sattusin hoogu, mis lõppes imelise ekstaasiga: jumala tapmisega — muidugi sõnadega — ja sel silmapilgul ma tundsin õndsust.“
„Kas siis jumalat saab tappa?“ küsis Kristi nagu hirmunult.
„Sel öisel silmapilgul ma uskusin, et saab,“ vastas Indrek.
Jällegi kõndisid nad vaikides teineteise kõrval. Alles tüki aja pärast ütles Kristi:
„Seda oleks pidanud ema kuulma, kuidas teie õndsaks saate.“
„Milleks seda,“ vastas Indrek. „Iga inimene saab omal viisil õndsaks. Teile ma rääkisin neid asju ainult selleks, et te mind pisutki mõistaksite ja ühes teistega ei kahtlustaks.“
„Ma ei kahtlusta ju,“ ütles Kristi: „Ma pole kunagi kahtlustanud, aga kui teised…“
„Just nii, et kui teised,“ kinnitas Indrek. „Teiste päralt on maailm, selles pole revolutsioon midagi muutnud. Meid endid pole nagu olemaski, on ainult teised ja kui keegi julgeb silmapilgukski ta ise olla, siis on ta igasuguste kahtluste alune — kuni revolutsiooni äraandmiseni. Revolutsioon on püha tuli…“
„Attila ütleb ka nõnda!“ hüüdis Kristi vahele. „Kui ilusasti see kõlab: revolutsioon on püha tuli vabadusaltaril, eks?“
„Just,“ kiitis Indrek järele, kuid äkki need suured sõnad tundusid talle labastena ja kulunuina, nagu olek-
