„Sellest ma ei tea midagi,“ ütles Indrek, „sest ma pole veel surnud olnud.“
„Kõik usuvad ju, et inimene saab alles pärast surma õndsaks,“ ütles Kristi.
„Võib olla,“ vastas Indrek, „aga mina olen juba enne surma olnud mitu korda õnnis ning tahan veelgi õndsaks saada.“
„Teie pöörate kõik naljaks, aga mina räägin tõsiselt,“ ütles Kristi.
„Mina ka, uskuge ometi,“ kinnitas Indrek. „Ma võin teile isegi need korrad nimetada, kus ma olin õnnis. See hakkas juba siis, kui ma olin alles väikene. Aga siis ma veel ei teadnud, et nõnda saadakse õndsaks. Esimest korda aimasin seda kusagil suures toas, kus oli suur kapp peaaegu keset tuba, kapi ja seina vahel mingisugune tumepunane roosiline riie, akna all pikk, must laud, laua ees keset valgeks kulunud põrandat noor neiu, kes küsis minult: kas ma annaksin talle oma soontest verd, kui tal vaja tuleks? Ja ma tundsin, et ma võiksin kogu oma vere ohverdada, ainult kui aga tema seda vajab, ning seda öeldes oli mul selge, et ma olen õnnis.“
„Ja kus see neiu nüüd on?“ küsis Kristi ärevalt.
„Teda ei ole enam,“ vastas Indrek ja rääkis edasi: „Teist korda sündis see kusagil madalas keldriruumis, mille keset põrandat oli mingisugune kaltsuhunnik ja selle otsas nuuksuv laps, kel olid nõdrad jalad, mis ei suutnud teda kanda. Laps oli kaotanud usu, et tema jalad võiksid kunagi terveks saada, ja mina tahtsin talle tema usu tagasi anda. Ning kui see mul õnnestus, siis ma sain teist korda õndsaks.“
„Ja kolmat korda saite nüüd, eks?“ küsis Kristi.
„Ei, nüüd selle sõduriga oli juba neljas kord. Kui ma trepist alla tulin ja ta viimasel astmel leidsin konutamas, taipasin talle näkku vaadates, et selle inimese elupäevad on läbi. Aga mina tahtsin talle tema elu maksku mis maksab tagasi anda, sest ta ütles, temal on kodus viis väikest last, ja nõnda pistsin käe revolutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin,
