mata ja lõõtsutamisest loobuda, et oleks võimalik lõuga toetada Indreku jalale. Aga iga natukese aja pärast pahvatasid ta lõuad laiali ja roosa keel lõi uuesti tolknema, liikudes rütmiliselt. Viimaks pisut aega saanud, majaproua ise ka istus Indreku juurde ja ütles talle:
„Te olete täna nii kurb, eks ole?“
„Hädad, hädad, hädad,“ vastas Indrek ükskõikselt.
„Aga mina ei taha, et teil on niisuke nägu“ rääkis majaproua. „Enne pidasin härra Bõstrõi nägu silmas, nüüd teie oma. Ma mõtlen ikka, et kui on veel ükski tuttav nägu, mis rõõmus, siis pole viga. Sest kui see üks võib rõõmustada, eks siis mina või ka. Aga kui härra Bõstrõi hakkas lõpuks mossitama, siis hakkasin ma kartma, tuli lihtsalt hirm peale. Ja te nägite, millega see lõppes — hirmsa tapmise ja surmaga. Nüüd hakkate teie omakorda. Ega ometi jälle mõni tapmine või surm ees seisa. Jumal hoidku küll selle eest.“
„Täna pisteti mulle revolver nõnda nina alla, et tundsin külma rauaotsa,“ ütles Indrek vaevalt märgatava naeratusega.
„Issand halasta küll!“ hüüdis proua. „Sellepärast teil siis ongi niisuke nägu. Ma panin kohe tähele, niipea kui astusite sisse.“
„See nägu polnud revolvri pärast, vaid hoopis teisel põhjusel,“ ütles Indrek.
„Ikka veel teisel põhjusel!“ imestus majaproua. „Nagu poleks sellest küll, kui sulle revolver nina alla pistetakse.“
„Ah, see pole nüüd midagi,“ arvas Indrek. „Revolver on ju ainult mänguriist, nagu mõni suupill või pajuvile.“
„Aga kui ta lahti läheb?“ küsis majaproua hirmunult.
„Ega ta ei lähe ju,“ ütles Indrek.
„Miks ta siis ei lähe, kui ta on laetud,“ vaidles proua vastu.
„Aga kui ta ei ole?“ küsis Indrek.
„Tähendab, see ei olnud laetud, mis teie nina alla pisteti?“
„Vististi mitte,“ vastas Indrek.
