„Kui jumal võis anda oma poja juutide kätte, et nad naelutaks ta ristipuule inimeste lunastamiseks, miks siis sotsialistid ei või mõnda mõisa või monopolikassat tühjaks teha, kui nad tahavad inimesi paradiisi toimetada? Jumalal oli ainult üks poeg, aga mõisaid ja monopole on palju, nii palju, et sotsialistid ei jõua kunagi neid kõiki tühjaks puistata.“
Niisugune oli tema arvamus, kui ta istus laua ääres ja mugis raamatuvirnade vahel oma lõunasööki, mille naine talle siia toonud. Sest tema oli ometi oma matusepäeva-õhtu lõõpimise pööranud tõeks ja oli teostanud oma vanapoislikus üksinduses revolutsiooni — oli võtnud omale naise, kel on kaks last, needsamad, keda Indrek oli aidanud pimedas koju kanda.
Naine pidas asja ikkagi veel naljaks, aga igakord kui ta tõi Viljasoole süüa, uskus ta jällegi üürikeseks, et asi võib ometi tõsi olla. Kodu üksi oma lastega magama heites kadus üürikene ja nõder usk muidugi varsti. Et ta aga pidi igapäev Viljasoole toitu kandma, siis toitis ta sellega ka oma nõrka usku. Viljasoo omalt poolt seletas, et tema pole enam nii noor, et oleks asjadega hädaline. Tema tahab ise vaadata ja laseb ka Mariel vaadata, kas nad kuidagi sobivad. Võib-olla Marie leiab kellegi kohasema, siis muidugi mingu sellega, aga kui see ehk liig kaua nõnda kestab, siis jääb ehk hiljaks, sest Marie võib hakata temale, Viljasoole, meeldima, nii et siis ei lase ta teda enam kellegi teisega. Vististi kindlasti see läheb nii, et Marie hakkab temale meeldima. Aga sellepärast ei maksa tal ometi nutta, sest Viljasoo ei lähe meeldimise tõttu tema vastu põrmugi halvemaks. See on ainult noorte juures nõnda, et kui keegi teisele meeldib, siis andku kohe kas või oma hing selle eest, sest noored ütlevad, et milleks sa mulle meeldid, kui sa ei anna ka oma hinge minule. Viljasoo kui vanainimene arvab pisut nagu vastupidi, et kui Marie hakkab temale tõesti meeldima, siis tema, Viljasoo, võib oma hinge anda Mariele, muidugi kui tema seda ehk millalgi tahab. Nõnda arvab Viljasoo. Aga praegu, kus Viljasoo mugis süüa, ta sellele ei
