kogu maa oli uppumas sotsialismi, mille Luteruseks juut Marx. See oli sedavõrt kindel, et võis enda lasta kas või tuleriidal ära põletada.
Aga kui valgustati asja teisest otsast, siis nägid kõik, et sotsialism pole midagi muud kui kristlik õpetus maapealsest paradiisist, kus inimesed saavad õndsaks puht söömisest ja joomisest, kui aga seda anda, niipalju kui kellelegi kulub. Luterus puhastas ainuõndsakstegeva usu kuningatele, vürstidele ja teistele suurnikele, Marx — talupoegadele, töölistele ja paadialustele. Siit see suurnikkude kibe viha uue õpetuse vastu, aga siit ka endastmõistetav tõde, et olla sotsialist, tähendab olla vaevatute ja koormatute eestvõitleja, rõhutute kaitseingel. Attila arvas, et sotsialist on kõrgeim ja õilsaim, mis inimesele maa peal üldse osaks määratud. Joosua oleks võinud omalt poolt seda arvamist täiendada, öeldes, et sotsialist on midagi nii ülevat ja kõrget, et ei tema enda ega tema nimegi külge või hakata midagi halba või kahtlast. Sotsialist seisab sealpool inimeslikke pahesid, peaaegu sealpool head ja kurja, nii et tehku ta ükskõik mis, tema tehes muutub see heaks. Kui oleks selgunud, et maa röövretkel olid ka mõned sotsialistid, siis oleks kindel, et seal pole üldse röövitud, vaid ainult eksproprieeritud ja konfiskeeritud, mis on korralik revolutsiooniline toiming. Kröösus oleks võinud omalt poolt sellele lisada, et sotsialistid on uue, parema ilmakorra asemikud, tema võimukandjad, ja sellepärast on neil õigus tulevasele ilmakorrale vastuhakkajaid samuti kas või surmaga karistada, nagu teevad seda vana korra asemikudki, ilma et neil oleks vaja vastutust kanda.
Oli mõttetu sellele vastu väita küsimusega, et kes on teid pannud uue, tulevase ilmakorra asemikuks, sest samasuguse õigusega võidi küsida: kes on pannud need vana korra asemikud, et nad tapavad inimesi lausa linnaturgudel? Ei, mõlemad olid ise hakanud ja mõlemad arvasid, et neil on suurem õigus kui vastastel. Mõlemad arvasid ka, et eesmärk pühendab abinõud, millist arvamust Viljasoo pidas üpris loomulikuks, sest ta ütles:
